Tag Archives: Mahetoit

Kuidas säästlikult toituda?

Lubasin viimases eksperimenditeemalises postituses jagada lugejatega isiklikke säästunippe.

  • Kodus valmistatud toit on alati soodsam.
  • Üks söögikord pealinna kohvikus võib maksta  mitme päeva toiduraha.
  • Poes on mõtet käia pigem harva ja osta suurema summa eest, sest siis jäävad tegemata hetkeemotsioonidel põhinevad ostud.
  • Kui osta korraga palju toitu, siis on kõige mugavam kasutada internetipoodi.
  • Enne ostmist küsige endalt, mida te vajate, mitte mida te tahate.
  • Määrake kindlaks portsud ja ärge tehke liiga palju süüa.
  • Kui kardate liiga palju kulutada, sööge rohkem köögivilja.
  • Hommikusöögiks sööge putru.
  • Eelistage kodumaiseid teravilju.
  • Soodne on toidule lisada tangusid.
  • Võileivad on kallis valik.
  • Käige seenel ja marjul.
  • Korjake suvel ravimtaimi.
  • Liha ei pea sööma iga päev.
  • Liha maitse saab toitudele ka üsna väikese lihakogusega.
  • Ärge sööge väga palju vorstitooteid.
  • Taluvõi on mõtet jagada kuubikuteks, sest siis on kergem arvestada, millal uut pakki vaja on.
  • Erinevalt homogeniseeritud pakipiimast saab kuumtöötlemata talupiima panna hapnema, seega pole hullu, kui kohe ära juua ei jõua.
  • Hapendatud piimast ja kamast saab teha soodsa hommikusöögi.
  • Kõige keskkonnasõbralikum on liituda nn piimaringiga. See tähendab, et tuleb leida mõni piima laiali vedav talunik, kes müüb piima taaskasutatavasse taarasse.
  • Välismaiste tetrapakkides müüdavate mahlade asemel ostke parem kodumaiseid mahedaid siirupeid.
  • Ka mahekohv on saadaval soodsama hinnaga (näiteks Löfbergs Lila ökokohv).
  • Maiustused, alkohol ja karastusjoogid on kallid.
  • Võimaluse korral tasub sügisel tuua köögi- ja puuvilju otse talunikult.
  • Kui majapidamises on kelder (minul seda ei ole), siis on mõtet soetada suurem talvevaru.
  • Talvevaru saab säilitada ka sügavkülmas.
  • Säilitage toitu õigesti (näiteks säilituskarpide abil).
  • Leib säilib külmikus kauem.
  • Vanast leivast saab teha leivasuppi.
  • Värsket sibulat saab aknalaual ise kasvatada.
  • Pidu korraldades paluge igal külalisel midagi kaasa võtta.
  • Võtke ka ise külla minnes külakosti kaasa.
  • Ühe pereliikme toidukulu on väiksem, kui tehakse süüa mitmele inimesele korraga.
  • Tehke sõpradega koos süüa – tuleb soodsam ja ettevõtmine on põnevam.
  • Korra kuus kontrollige toidukappi, et jõuaks ära tarvitada läheneva säilivusajaga toiduained.
  • Liigne maitsestamine suurendab isu.
  • Kui mahedat alternatiivi ei ole või hinnavahe on ikka ülisuur, siis sööge mittemahedat.
  • Olge mõistlikud ja ärge laskuge äärmustesse.
Advertisements

Ökoeluviisi hind sõltub tarbimisharjumustest

Kuu aega tagasi alustasin eksperimenti eesmärgiga jälgida, kui kalliks ökoeluviis rahaliselt kujuneb. Olen mahetoitu, -kosmeetikat ja keskkonnasõbralikku kodukeemiat ennegi ostnud, aga siiani ei olnud ma kuluarvestust pidanud.

Otsustasin kohe eksperimendi alguses, et ei hakka äärmustesse laskuma. Just sellel põhjusel ei olnud mu menüü 100% mahetoidust koosnev. Näiteks eaka sugulase juubelil viibides ja koolitusel käies sõin täiesti tavalist mittemahedat toitu. Ka maalt vanaema juurest toodud köögiviljad ja õunad olid ilma mahemärgita.

Septembri toidukulud oleksid olnud oluliselt väiksemad, kui ma poleks käinud väljas söömas. Pealinna söögikohtades võib kerge eine maksta sama palju, kui tavaolukorras terve päeva toit või veelgi rohkem. Keskmine kulu toidule koos kohvikukülastustega oli 47,4 krooni päevas, mis tegi ühe toidukorra hinnaks 15,8 krooni. Kui võtta keskmine vaid nendelt päevadelt, kui ma kodutoitu sõin, siis oli summa palju väiksem – 39,4 krooni, mis tegi ühe toidukorra hinnaks 13,13 krooni.

Muidugi sõltub toidukulu iga inimese individuaalsetest harjumustest, aga mina isiklikult ei pea enda poolt saadud tulemust kehvaks. Eesti Konjunktuuri Instituut väitis kevadises uuringus, et keskmise sissetulekuga inimesed kulutavad toidule 1100 krooni kuus (12,22 krooni üks söögikord). Minu kulud toidule olid 1423 krooni ja sinna sisse arvestasin ma ka juubelile sõidu.

Ausalt öeldes, ei kujuta ma ette, kuidas elada väiksemate kuludega, kui aeg-ajalt tuleb külastada ka Tallinna söögikohti. Ma arvan, et kui Konjunktuuri Instituut oleks sama uuringu teinud Tallinna töötavate elanike seas, siis oleks kuu keskmine kulu toidule olnud palju kõrgem.

Minu eksperiment ei sisaldanud ainult mahetoidu tarbimist. Ma andsin endast parima ka igapäevaelus. Näiteks autoga sõitsin ma kuu aja jooksul viis korda ja  kõik need korrad olid nn autojagamised. Ülejäänud päevadel kasutasin ühiskondlikku transporti. Kuukaardi hind oli 275 krooni, seega kulud transpordile olid oluliselt väiksemad kui  keskmisel autoomanikul.

Pesu ja nõusid pesin ma allergikutele mõeldud fosfaadivabade vahenditega Mini Risk kodukeemia sarjast (kulu kokku 279,70).  Nagu lihtne arvutus näitas, on Mini Risk pesupulbri kasutamine isegi soodsam valik kui paljureklaamitud markide eelistamine. Nõusid pesin enamus kordadel kahe kausi abil, sest nii kulus kõige vähem vett.

Kodus koristasin mikrofiiberkangaste, puhta vee, sidruni, sooda ja äädika abil. Vahest võtsin  appi ka nõudepesuvahendi ja plastikkonteineriga tolmuimeja (ei vaja tolmukottide vahetamist). Kuna mikrofiiberkangast puhastuslapid olid mul jube enne olemas, siis kulus puhastusvahenditele vaid 16,5 krooni. Kui kasutada paberist tolmukottidega tolmuimejat, siis on koristamisele kuluv summa märkimisväärselt suurem.

Mahekoostisosadega kosmeetika oli mittemahedatest valikutest tõesti kallim. Näiteks 200ml šampoon maksis 98 krooni. Tavapoodides müüdavad šampoonid maksavad 25-45 krooni. Samas kvaliteetsed juuksurisalongides müüdavad tooted on mahetoodetest veelgi kallimad.

Septembri kuus tekkis mul väga vähe pakendiprahti. Toorpiima topsid kasutasin ära jahu ja tangainete säilitamisel. Kilekotte ma eraldi ei ostnud. Paberist pakenditesse kogusin omakorda paberit või biojäätmeid. Tavalisse prügikasti viskasin pakenditest vaid mõned jogurtitopside kaaned ja võipaberid.  Suurem osa jäätmetest olid biojäätmed, sest ise kodus süüa tehes tekib neid jäätmeid kõige rohkem.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Ökoeluviisi maksumus sõltub paljuski tarbimisharjumustest. Eks igaüks peab iseenda põhjal otsustama, kas minu poolt ära toodud kulutused on palju või vähe. Ma ise arvan, et keskkonnasõbralik eluviis ei ole ainult väga rikaste inimeste eralõbu, vaid kohandatav ka täiesti tavalises peres.

Järgmises postituses jagan kuu ajaga omandatud säästunippe.

Kaks nädalat ongi täis

Uskumatu, aga kaks nädalat ongi eksperimendi algusest möödas. Olen oma katsega jõudnud poole peale. Neljal päeval ei ole ma saanud korralikult seatud eesmärke järgida, aga ma ei häbene seda. Arvan, et oludega kohanemine ja mõistlikkuse piiridesse jäämine on olulised ka säästva elustiili juures.

Üks asi on minu jaoks igal juhul selge – väljas söömine on kallis mugavus. Kui inimese igapäevane rutiin näeb ette lõunasööki toitlustusasutuses, siis on elu kallis ka ilma mahetoiduta.

Täna kirjutasin enda jaoks valmis nimekirja asjadest, mida ma poest tooma pean minema. Nii kodukeemia riiul kui ka toidukapp vajavad täiendust. Esimese hooga mõtlesin, et tellin kauba veebipoest, aga seal lisandub kaubale transporditasu. Plaanin homme hommikul maha istuda ja uurida, kui suure summa eest ma ostma peaksin, et ennast tassimise vaevast säästa.

Toidu- ja ostupäevikud leiate Bioneeri portaalist.

Kohvist, teest ja vahemaast

On olnud aegu, kus ma jõin ära 3-4 suurt tassi kohvi päevas. Kohv oli nagu legaalne narkootikum – kui ei saanud, siis olin unine, töö ei sujunud ja mõte seisis. Oli olemas reaalne vajadus saada turgutust.

2007.aasta detsembris otsustasin, et mulle aitab ning loobusin kohvist. See tähendas, et esimesed kaks nädalat olin täiesti uimane. Proovisin oma keha petta asendustegevusega. Jõin näiteks kodumaist sigurijooki, aga see ei maitsenud mulle eriti.

Kahjuks ei möödunud hommikune kohvivaba uimasus täielikult ka esimese kuu lõpuks. Selgus, et mul on hommikuti väga madal vererõhk ning sain arstilt soovituse just nimelt juua kohvi või ergutavat teed.

Teedega kippus olema nii, et mõnikord need ei mõjunud üldse ja teinekord mõjusid liiga palju. Sobivaks lahenduseks osutusid nn üksikud kohvikorrad. Enamus hommikutel joon ergutavat teed, aga mõnikord, kui olen eriti uimane, joon kohvi.

Täna hommikul oli just see päev ja otse loomulikult oli kohvi otsas. See oli ka põhjuseks, miks taas ise poodi läksin.

Hommikusöögilauas olin mures, et mismoodi ma Kuku raadio Keskkonnatelgile oma intervjuud annan, kui silmad vaevu lahti seisavad. Õnneks lahendas mu keha olukorra rambipalaviku adrenaliiniga, mis mõjus nagu üks hea kange kohv.

Kohvijoomise vähenemisel on olnud minu jaoks mitmeid eeliseid – elu on kohvi võrra soodsam, meeleolukõikumised ja ärrituvus on väiksemad ning uni on läinud kvaliteetsemaks.

Kuna kohvi tuuakse väga kaugelt (lausa teiselt mandrilt), siis on ka öko- ja õiglase kaubanduse kohvil transpordikilomeetrite maik juures. Lohutan ennast, et minu poolt tarbitud kohvikogused on muutunud üsna väikeseks.

Tänasest külaskäigust mahekohvikusse kirjutan homme.

Toidu- ja ostupäeviku leiate Bioneeri portaalist.

Sibul, küüslauk ja mesi

Kui eilset ilma võis veel vananaistesuveks kutsuda, siis tänast enam ei saa. Vihma sajab ja puud kolletavad. Käes on täpselt esimese sügisese nohu aeg. Otsustasin ilmast targem olla ja võtsin varakult keha immuunsuse tõstmise käsile.

Ma olin lapsena sageli haige ja mu ema ning vanaema nägid minu tervisega suurt vaeva. Enneaegselt sündinud lapsena oli mul nõrgaks terviseks ka soodumus.

Oma lapsepõlvest mäletan haigusi ennetava vahendina sibula, küüslaugu ja mee segu. Kuna ma keeldusin sibulat ja küüslauku muul kujul söömast, siis oli magus tervisesegu üsna sageli kasutusel.

Täna hommikul lõikusin samal eesmärgil terve suure sibula ja kaks küüslaugu küünt – panin neile peale supilusikatäie mett. Tean, et segu saab valmis siis, kui see muutub vedelaks ja sibul läheb õrnalt klaasjaks.

Neile, kes sama asja tahavad proovida, soovitan segu süüa õhtuti. Muidu ei taha teie töökaaslased teie läheduses viibida. Huvitav küll – miks? Õnneks läheb sibula ja küüslaugu aroom hommikuks üle. Siis võib taas rahulikult inimeste sekka minna.

Lasin täna sõbrannal endale linnast tuua liitri mahepiima. Ise ostsin aga väikeses pakendis hapukoore ja paki Saaremaa võid. Ma ei tea, et keegi kuskil müüks hapukoort mahedana ja ise ei jõua ju pidevalt piima hapendada.

Minu unistuste põhiselt võiks mahedal kujul müügil olla ka kohvikoor, vahukoor ja taluvõi. Seda viimast Kaubamajast isegi saaks, aga pakid on toodud teiselt poolt Euroopa otsast. Ma ei tihka sellist võid kuidagi osta. Et see või siia jõuaks, peab teda transportima külmikuga auto, mis lisab tavalistele transpordikilomeetritele ka külmiku kulud.

Oh, need külmiku ja transpordi teemad on mulle pidevalt pinnuks silmas. Juurdlen üsna tihti, kas osta tavaline Eesti toode või eelistada tervislikku mahedat. Kumb on keskkonnale säästvam? Alati ei ole ju kodumaist mahetoodet saadaval.

Olen pannud enda jaoks paika mõned reeglid, millest üritan kinni pidada:

–        ma ostan esimese valikuna kodumaist mahekaupa,

–        teise valikuna eelistan välismaist mahekaupa, aga seda juhul, kui toode ei vaja külmikut,

–        kahe välismaise toote puhul valin lähemalt toodud kauba (kui hinnavahe just röögatu pole),

–        kui välismaine mahetoode on ikka väga kaugelt toodud, siis kaalun kodumaist mitte mahedat alternatiivi,

–        kahe sarnase valiku puhul eelistan vähem pakendatud toodet,

–        pakendite puhul eelistan taaskasutatavaid variante,

–        ostan eelistatult põhitoiduaineid ja teen ise süüa,

–        väldin äärmustesse langemist.

Koduaia juurikad

Kas roheline eluviis tähendab vaid mahemärgisega toodete tarbimist? Seda on minu käest viimasel ajal korduvalt küsitud. Ei tähenda! Teen mõnikord teadlikult märgisevabasid valikuid.

Näiteks täna varahommikul maalt tulles, võtsin kaasa mitu kotitäit köögivilju ja õunu. Need kõik on minu arusaamist mööda ökoelustiili sobivad toiduained, sest neid pole väetatud, neid pole putukate vastu pritsitud ja tööjõudu pole ka vääralt koheldud. Nende juurikate transportimiseks, säilitamiseks, pakendamiseks ja turustamiseks pole tehtud eraldi väljaminekuid. Masinaid ei ole kasvatamise juures kasutatud. Sellise toidu hind on täpselt nii suur, kui palju nende äratoomine maalt maksab. Minu jaoks maksis kogu see kraam kahe rongipileti hinna – 70krooni.

Vastutasuks aitan mina maal käies vanaema – viin talle toidukraami ja ravimeid, pesen pesu, aitan tehnikaga toime tulla ja koristan. Ma läheksin maale nagunii, toidukraam ei ole peibutis, vaid on lisaboonus. Võiksin sealsetelt talunikelt osta ka suurte kottidega köögivilju, aga mu linnaelamises ei ole keldrit. Seega, mul ei ole kohta, kus suuremat kogust toitu säilitada.

Tänase toiduvaliku kohta pole mul midagi halba öelda. Erinevalt kahest viimasest päevast ma ei pidutsenud ja sõin tavapäraselt.

Toidu- ja ostupäeviku leiab Bioneeri portaalist.

Speltanisu

dinkelaehre.jpg

Vastuseks Liblikaliisu palvele, kopin siia ühe artikli speltast. Endal ei ole kahjuks täna aega pikemalt kirjutada. Ees on ootamas väga kiire tööpäev.

Päritolu
Okasnisu kasvatati Mesopotaamias ja Pärsias juba 8000 a tagasi. Moosese raamatus (2.Mo 9 31 – 32) on teda mainitud odra, tavanisu, läätse, hirsi ja lina kõrval. Rooma riigi aegu jõudis spelta ka Euroopasse. Saksamaal soovitas 1100ndatel aastatel Hildegard Bingenist, hilisem pühak, seda nisu kui paljude haiguste ennetamiseks ja raviks sobivat vilja. Spelta on olnud oluline toiduteravili kuni 1800ndate aastate lõpuni Lõuna-Saksamaal, Schveitsis ja Austrias ja kasvatati teda ka Poolas, Leedus, Rootsis, Inglismaal jm. XX sajandi algul spelta unustati tootlikumate ja intensiivviljeldavate sortide ilmumisega. 1980ndatel aastatel leitakse ta uuesti tänu maheviljeluse levimisele.

Kasvatamine, töötlemine

Tavanisuga võrreldes on speltal sügavam juurestik, ta kasvab igasugustel muldadel ja on põuakindlam. Tera on kaetud tihedalt liibuvate sõkaldega, seetõttu haigus- ja kahjurikukindlam. Ei reageeri eriti väetamisele. Külvatakse 3 – 5 cm sügavusele 200 kg/ha. Kasvuaeg taliviljal 330 päeva, hektarisaak 2 – 3,5 tonni sõltuvalt sordist ja talvitumistingimustest. On ka suvisorte. Käib tihe aretustöö tavanisuga ristamise teel lootuses saada vähenõudlikke saagikaid heade küpsetus- ja raviomadustega hübriide.

Terade ettevalmistamisel jahvatamiseks on raskusi sõkalde eemaldamisega. Ajalooliselt on kasutatatud kiviveskit. Sobivam seade on leiutatud Sloveenias. Hakkama saab ka sobiva kiirusega pöörleva desintegraatortüüpi veskiga, milles on õige suure avaga sõel või on see hoopis välja võetud. Järgneb tuulamine ja/või sorteerimine. Puhtad sõkaldeta terad saab jahvatada nagu tavanisugi, teha neist helbeid, kruupi või tangu…

Omadused
Spelta toiteväärtus on palju suurem kui nisul: proteiini ja energiat on kuni 50% rohkem. On palju B-grupi vitamiine, amiinohappeid, rasvhappeid, karbohüdraate (mükopolüsahhariide), kiudaineid. Tärklis on hea seeduvusega. Sobib beebidele, lastele, vanuritele, sportlastele taastumisperioodiks. Ületab nisu ja rukist tsingi ja fosfori allikana.Hea kvaliteediga ja intensiivse maitsega gluteen on talutav ka allergikutele (siiski soovitavalt arsti järelvalve all).

Hildegardi Instituudis Saksamaal on leitud kinnitust 900 aastat tagasi antud soovitustele speltanisu kasulikkusest tervist turgutava toiduainena. Häid tulemusi saadi suhkruhaigete ravis, mao- ja soolepõletike puhul, närvi- ja immuunsüsteemi tugevdamisel, vereloomes, reumaatiliste, ainevahetus- ja nahahaiguste puhul, keskendumisvõime parandamisel ja depressioonide leevendamisel.(Mõned allikad küll kahtlevad niivõrd universaalse toime võimalikkuses, peab objektiivsuse huvides lisama).

Spelta teras on kiud- jt. ained jagunenud tera ulatuses ühtlasemalt kui nisus. Seepärast on valge, kooritud teradest tehtud speltajahu täisterajahu omadustega ja seda tuleks küpsetisteks kasutada täistera-retseptide kohaselt. Tervislikum on muidugi kasutada koorimata teradest ehk täisterajahu. Jahu sobib sepikuks, küpsisteks, makaronideks, kukliteks, pannkoogiks, vahvliteks. Spelta kleepvalgu omadused on siiski kehvemad, sai kerkib vähem, küpsetis saab struktuurilt ebaühtlasem ja on sobivam nn. lameleibadeks, karaskiks, sepikuks, kiirküpsetisteks krõbeda kooriku ja tiheda sisuga. Sobib nii ühe- kui kahekordse kerkimis-sõtkumistsükliga pagaritoodeteks. Sõtkuda ja kergitada 2/3 normaalsest ajast.

Padjad, madratsid

Lisaks ülal toodud headele ravi- ja toitumisomadustele saab speltanisu mittesöödavat osa – sõklaid – kasutada tervistavates patjades ja madratsites. Selle kohta toome siinkohal ühe näitena refereeringu artiklist Tervistavad padjad Baierimaalt

(vt. http://www.shopetic.com/de/herzog/cushions.html ).

Speltanisu terade kest sisaldab 90% ränihapet(?). Mõjudes läbi naha sidekudedele paranevat keha vastupanuvõime haigustele. Padi on tänu kohevusele üsna püsiv ja hästi õhustatud. Ta pakub head tuge peale, kaelale ja õlgadele igas magamisasendis ja lihased saavad hästi lõdvestuda. Pea ei higista. Kestad on läbi tuulatud ja vabad tolmust. Mahetoodetud speltanisus ei leidu ka jälgi ebasoovitavatest kemikaalidest.. Keskajal kasutati ka lapsevoodites, madrats või padi ei jäänud märjaks ja ihu ei läinud hauduma.

Speltapadjal magades vähenevad peavalud, kaela ja õlgade pinged, unetus, nägemis- ja kuulmishäired, põsekoopapõletikud, liigeste kangus, menstruaal- ja menopausiprobleemid. Eriti mõnus on padi eelsoojendada 60 – 70*C juures ja asetada ta siis valutavale kohale.

Patja tasub vahetevahel õues päikese käes õhutada. Kestad öeldakse vastu pidavat kuni neli aastat, padjakotti peab muidugi aegajalt pesema. Kui pesta ka kesti (või patja tervikuna), siis on oluline kestad korralikult kuivatada ja tombud lahti muljuda.

Valmistatakse tavalise kujuga patju, aga ka paksemaid, piklikke, kaare- ja rullikujulisi, pehmemaid ja karmimaid. Hinnad Saksamaal, sõltuvalt suurusest ja kujust on vahemikus 20 – 90 marka, meie rahas seega 160 – 700 krooni.

Tekst on võetud SIIT. Pilt on võetud SIIT.

Ise pean plaani Loodusperest osta spelta või hirsikestapadjad. Tatrapadi krudiseb minu meelest liiga kõvasti…  🙂