Tag Archives: Isiklik

Küsija suu pihta ei lööda – lüüakse vastu näppe

Kas te olete märganud, et soovidel on kombeks täide minna? Aga tundub, et kuskil nurga taga seisab veripunase kleidiga silmi kissitav ja salaplaani hauv saatan, nagu filmis “Bedazzled“, kes annabki meile kõike, mida me tahame, aga “natuke valesti”.

Ma soovisin nädala eest, et saaks ma ometi puhata. Ja paari päeva pärast saingi koos niru enesetunde, peavalu ja kuuma otsaesisega teki alla jääda. Nüüd on enesetunne parem, aga tööd istuvad kuhjas, mis tähendab, et pean eelmise nädala paari maha magatud päeva asemel ette võtma paar magamata ööd.

Mul võiks olla kodus käsiraamat, kuidas soovida. Sest paistab, et peenikest kirja soovide lepingu allservas ma lugeda ei oska 😀

Kuusõõri passimas ;)

Ahjaa, täna ma mõtlesin pikalt viimastele nädalatele ja jõudsin järeldusele, et kõikidest juunikuistest jamadest hoolimata, isegi murtud südamest hoolimata, läheb mul üsna hästi. Ainult, et Tammsaare väljend “Tee tööd, siis tuleb ka armastus…” minu puhul ei kehti. Minu puhul kõlab tõesemalt: “Tee tööd, siis tuleb unustus! Tee kaua tööd, siis tuleb äkki ka hingerahu.” 🙂

Ok, magama on ka vaja minna. Pole mõtet enam kauem kollast kuusõõri passida 😉

Mina olen ookean

Arvan, et iga naine, kes on kunagi last soovinud ja seejärel ka lapse saanud, mäletab seda tunnet, mis emaks saamine endaga kaasa tõi, vähemalt esimese lapse puhul. Seda ülevat emotsiooni, et kõhu sees areneb uus elu, on  väga raske sõnadesse panna.

teostumas tohutu kiirusega, oli vähemalt minu jaoks sedavõrd võimas, et paljas mõte uurida raseduse pahupooli, tundus lapseootuse alguses võimatu missioonina. Ma olen ülikoolis õppinud ökoloogiat ja bioloogiat, aga ikkagi oma lapse kohta ma eelistasin lugeda pigem häid asju. Ma eelistasin olla õnnis ignorant. Just seetõttu mind Sandra Steingraberi raamat “Mina olen ookean” esimese hooga hämmastaski.

Mulle meeldib elus otsida häid ja halbu seoseid, aga lapse saamine ja rasedus, olid minu jaoks nagu pühad lehmad. Siiski, ma ei arva, et  see nii olema peab. Minus ei olnud sel eluhetkel lihtsalt piisavalt uurivat vaimu ja võib-olla ka julgust, et küsida küsimusi, mida on tegelikult õige küsida. Oma sisemas ma tahtsin ise ka teada, mis tekitab lootel väärarenguid? Kas ja kui palju platsenta kaitseb last? Kui ohutud on apteegiravimid? Ja palju muudki! Nüüd aastaid pärast lapseootust sain kätte mitmed vastused, mida oleksin tahtnud teada juba enne rasedaks jäämist.

Ent see raamat ei ole ainult ohtudest. See eelkõige inforikas lugu ühe tegusa ja targa naise elust, ühe pere elust, ühe lapse elust. Mul tekkis mitu korda tunne, et samastasin ennast peategelasega ja justkui astusin loo sisse, kuigi minu ja tema lugu on väga erinevad, aga raseduse detailne kirjeldamine tõi endaga kaasa piisavalt “ununenud”, kuid siiski uskumatult tuttavaid emotsioone. Ja teisega samastumine lubas vaadata isiklikke teemasid läbi teise inimese ehk ohutust kaugusest.

Mäletan üht sellist ahhaa-efekti seoses lõiguga, kus Sandra Steingraber kirjeldab rasedat naist, kes himustab tuunikala: “Ja mida peab siis tegema rase naine, kes tuunikala süüa himustab? Veel ei tea keegi, kui vähene elavhõbeda kogus loote aju kashjustada võib.” Järgnes jutt elavhõbedast, mis oli piisavalt kainestav, aga mitte paanikat tekitav. Just sellisest mitte paanikat tekitavast infost tundsin omal ajal puudust. Väga tundin puudust!

Kui ma ise lapseootel naisena mõningase elavhõbeda hirmuga 2004. aastal silmistsi seisin, olid mu infohankimise valikuteks kas välismaised saidid, Perekooli-tüüpi foorumid või info naistearstilt. Lõpuks leidsin oma vastused võõrkeelseid materjale lugedes, sest omakeelseid lihtsalt polnud ja arst ei osanud vastata.

Ent rasedusaegsetest juttudest on veelgi olulisem mu meelest info, mida autor jagab rinnapiimast ja imetamisest, sest Eestis levib tihtipeale foorumites arvamus, et rinnapiim on “ainus puhas” toit maailmas. Paraku on rinnapiimaga sama lugu nagu ka platsenta poolse kaitsega – see pole imetabane. Seejuures jagub autoril veel usku nii lapsesaamisse kui ka imetamisse.

Sandra Steingraberi raamat “Mina olen ookean” on väärt lugemine igale inimesele, sest me kõik oleme kas kellegi vanemad, kellegi lapsed, kellegi õed või vennad. See raamat on ka suurepärane õpik keskkonnast, sest meie enda käitumise tagajärgi on näidatud “inimliku mätta” otsast ja see muudab teema kergemini mõistetavaks.

Vaata raamatu kohta lisa: www.petroneprint.ee; Ninataga blogist

Avaldasin selle arvustuse ka Bioneeris.

Jõuluvana ole pai, too mulle suhkrusai!

Täna kirjutasime pojaga jõuluvanale kirja. Tulemus oli ootuspärane, aga mulle kui emale natuke kurvastav 🙂 Multikad ja fännikaup “ruulivad” juba teist aastat. Jääaeg 3 ja Pikne McQueen panid nimekirja kinni. Soovitasin kirjutada ka kolmanda valiku (naiivses lootuses, et see on erinev), aga kuna poiss hakkas pakkuma ämblikmehi, batmanne, transformereid ja jumal teab keda veel, siis leppisin esimese duoga. Kui hakkasime kirja juba ümbrikkusse panema, meenus lapsele mingi pakugani nimeline imevidin ja nüüd kirjutabki 5-aastane põnn eelmist kirja vabatahtlikult ringi, et saaks ikka pakugani ka lisada. 😀

Kehahoiak ja enesetunne

Olen viimasel ajal hakanud märkama, kui suur mõju enesetundele on kehahoiakul ja miimikal. Lausa uskumatu! Ma olen alati arvanud, et kehahoiak on enesetundest tingitud, aga selgub, et kehtib ka vastupidine mõju.

Tavaliselt, kui enesetunne on niru, siis me laseme selja küüru, sest on tunne, et sedaviisi kössitades on maailma parem kiruda (Näh, mis mul jälle juhtus…) Kui keegi meile kehvasti ütleb, ajame kulmu kortsu ja tunneme, et just nii on kõige parem auru välja lasta (Aga ma talle järgmine kord ütlen!). Kui oleme haavunud, maname ette õnnetu näo, laseme kulmud viltu ja lükkame suunurgad allapoole, sest sedasi näevad ka teised meie hingelist seisundit (Mul kohe ei vea!). Tuleb tuttav ette?

Aga tegelikult saab ennast ise mõjutada ehk teiste sõnadega keha ära petta. Selline on vähemalt minu kogemus. Kui nirust enesetundest hoolimata selg sirge hoida, siis asendub tuha pähe raputamine tegutsemistahtega (Ok, teen järgmine kord paremini!). Kui hoidume kehvasti ütlemise peale kulmu kortsutamast, asendub viha eneseuhkusega (Ma ei pea ennast tema pärast ärritama!). Haavununa pea püsti hoides ja teadlikult suunurki langetamata olles, hakkate otsima uusi lahendusi (Kas ma saan selliseid olukordi vältida?).

Päris huvitav on iseendaga enesetunde vallas tööd teha 🙂 .

Kodusõja veteran

DSC08065Viimati oli külm veebruarikuu päev, kui ma blogisse sissekannet tegin. Pärast seda on elu olnud keeruline kui kodusõja missioon. Lahkuminek elukaaslasest oli õhus juba aastaid, aga sellel talvel tundsin, kuidas elu muutus päev-päevalt ja samm-sammult sarnasemaks õudusunenäoga.

On väga kummaline, et kui kaks enam-vähem normaalset inimest kokku saavad elus, pole kunagi teada, kas nende kooselu saab olema hea või mitte. Paraku meie kooselu tõi mõlemas osapooles välja halbu omadusi. Ka minus.

Ma sain teada, et rahulolematuna ma oskan olla vinguv. Ma olin solvununa nii õel, et endal oli ka paha kuulata. Samas sain teada, mis tunne on elukaaslast karta ja muretseda enda ja lapse turvalisuse pärast. Sain tunda, mis tunne on enda nimel olevast kodust hirmuga välja kolida ja kohvri otsas elada. Sain teada, et seadus on naise poolel vaid siis, kui mees peksab. Õnneks sain ma aru, et mul mitmeid väga-väga häid sõpru ja elu lahendab muresid omasoodu.

Nüüd on siis elukorraldus rahulikum. Isegi laps ütles, et kodus on nüüd hea ja vaikne olla.

Erinevalt viimastest kuudest tunnen, kuidas minusse tuleb elujõud tagasi. Ma olen elule uue võimaluse eest tänulik 🙂

Minu kukal jõudis rahvusvahelisse meediasse :)

… Sirvisin täna Google Readeris uudiseid ja eriti kõva uudisena 😀 nägin oma kukalt meediaväljaandes treehugger.com . Seal oli lugu Von krahli Akadeemia kohta ja pildil ilutses ka minu kukal.

http://www.treehugger.com/files/2008/11/transition-towns-performance-art.php