Miks me ei suuda kohvijoomist lõpetada?

Bioneeri vabatahtlikud kaasautorid on viimastel nädalatel autorite foorumis arutanud kohvi teemade üle. Mida saaks juua kohvi asemel, sest teadagi on kohv üks suurima keskkonnamõjuga toiduaineid üldse.

Arutelu tulemus on siiani olnud minu jaoks üsna ootuspärane. Kes joob kohvi maitse pärast, see joob teda ka edasi. Võib-olla saab maitsesõber vähendada koguseid, pakuti välja. Kes joob värskenduse pärast, see saab abi ka muudest jookidest.

Kohvi keskkonnamõju ei vähenda piisavalt isegi see, kui osta seda õiglase kaubanduse või ökotootena. Õiglane kaubandus annab kasvatajale paremad tingimused, ökotoode vähendab kemikaalide ja masinate mõju, aga muus mõttes jääb mõju alles.

Pakkusin selle teema vabatahtlikele välja, sest olen ise aastaid pead murdnud, mida kohvi asemel juua. Pean tunnistama, et sigurikohvi ma juua ei taha, sest see ei maitse mulle üldse. Viljakohv ilma sigurita mulle meeldib, aga mitte igapäevase joogina. Aga seda õiget teed ma leidnud veel ei ole. Kohvist loobumine tundub siinkohal ainsa lahendusena, aga ma ole kindel, et tahan seda teha. Seega “nokk kinni, saba lahti” olukord. 🙂

Minu hea sõber Terje, kes samuti on Bioneeri vabatahtlik, lubas teema kirjutada võtta. Seega ootan huviga, mida põnevat Terje teema kohta välja mõtleb.

Miks kuulsad ja veel kuulsamad veganiteks hakkavad?

Arni kirjutas oma blogis, et Bill Clinton ja Mike Tyson hakkasid veganiteks. Mind väga paelus arutelu võimust ja veganismist.

Ma arvan, et oma osa  mängib nn “puhta imago” kujundamine, sest teatud kultuuriruumis seostatakse veganismi teemat paremaks inimeseks olemisega. Veganid ei tapa loomi ja ei kasuta loomseid produkte. Imago puhul mõjub veganism lausa mitmekordse sõnumina: “Ei tapa. Ei reosta. Hoolib. On tervislik. Teadvustab.”  Pole ime, et veganism imagotundlikes ringkondades levib! Ja see pisike detail, et tuleb oma tarbimisharjumusi muuta, ei mõjuta asja, eriti Hollywoodis, kus kõikvõimalikud suurema või väiksema eripära või lausa kiiksuga käitumised normiks on. Ja kui sa oled veel isikliku toitumisspetsialistiga või isikliku kokaga tegelane, siis pole veganiks olemine ju raske. Samas saad sa aga positiivsete näitajate lehel linnukese kirja. Sa pole enam mats, kes loomi sööb ja tarbib.

Ma saan 100-protsendiliselt aru, miks hakkavad veganiteks inimesed, kelle ideaalidesse kuulub “maailmaparandamine” ja “oma panuse andmine”. Aga suure tengelpungaga ärieliidi, punase vaiba või kollase meedia tegelaste jaoks on veganism tihti lihtsalt liigutus. See on liigutus, mille tausta kohta teatakse vaid kahte asja – see on popp (loe: toob majanduslikku või imagoloogilist kasu – seega on kohustuslik) ja selle eest tuleb maksta.  See on väga paljude inimeste jaoks lihtsalt mood ja trend.

Trendi pärast veganid saavad heal juhul aru, et nende elustiil on tervislik, aga kaugemale nad ei mõtle. Mulle meenub siinkohal üks reisikanali pealt nähtud film, kus USA trendirestorani omanik rääkis säravate silmadega, kuidas nende 100% mahedaid puuvilju lennukiga kohale tuuakse ja kuidas nad neid samu imelisi viljasid veel detailselt uurivad, et klient saaks vaid parimat. Otse loomulikult käis selle teema juurde ka päikeseküpsetatud leibade tegemine, mis küll sombuse ilma tõttu valmisid solaariumit meenutavas masinas.

Trendi pärast veganid on minu jaoks täpselt sama klass nagu Hollywoodi ökoeluviis, kus kümme korda kuus lennukiga reisivad, iga päev uut kostüümi kandvad, mitut autot (või ka eralennukit) omavad, igal aastal mööblit vahetavad staarid räägivad, et ostsid hullult ökoloogilise-tehnoloogilise (loe: kallis, suur, üle maailma kokku toodud materjalidest ja tehnikaimedest) maja ning see on nende panus maailma päästmisse.

Nagu ka Arnile, pakub mullegi seliste teemade puhul huvi pigem sümbolite ja trendide taha vaatamine. Keskkonnahoidlikkusega ei ole trendiveganismil eriti pistmist.

Kuusõõri passimas ;)

Ahjaa, täna ma mõtlesin pikalt viimastele nädalatele ja jõudsin järeldusele, et kõikidest juunikuistest jamadest hoolimata, isegi murtud südamest hoolimata, läheb mul üsna hästi. Ainult, et Tammsaare väljend “Tee tööd, siis tuleb ka armastus…” minu puhul ei kehti. Minu puhul kõlab tõesemalt: “Tee tööd, siis tuleb unustus! Tee kaua tööd, siis tuleb äkki ka hingerahu.” 🙂

Ok, magama on ka vaja minna. Pole mõtet enam kauem kollast kuusõõri passida 😉

Kaitstud: Statistika ja selle väärtus

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Gaia Haridust tutvustav infopäev saab teoks Vatla mõisas

Meie kui kogu inimkonna vajadust Gaia ehk Maaemaga harmooniliselt koos eksisteerida tingib ainuüksi fakt, et see on ainus planeet, mis meil on. Me oleme temast täielikus sõltuvuses ning meie ellujäämine sõltub oskusest tegutseda planeedil nii, et Gaia suudaks säilitada eluks vajalikku keskkonda. Sellest tulenevalt vajame me uut ja terviklikku käsitlust sellest, kuidas elada nii, et me selle tõsiasjaga kõikides eluvaldkondades arvestaksime.

Mis on Gaia Haridus?

Rahvusvaheline Ökokülade Võrgustik (The Global Ecovillage Network – GEN) on seisukohal, et kõige edukam viis selle mõtteviisi edendamiseks on haridus kui uus üleilmne õpetus kohtumaks 21. sajandi väljakutsete ning võimalustega. Need on teadmised, mis annavad arusaamise Maast ehk Gaiast kui tervikust, mille üheks osaks oleme ka meie – inimesed. See õpetus jagab praktilisi oskusi harmooniliseks koostoimimiseks koos kõige olevaga.

Gaia haridusprogrammile pandi alus 2005. aasta oktoobris Shotimaal, Findhornis, mis on üks vanimaid ökokogukondi maailmas. Findhorni algatusrühm soovis jagada edukalt toimivate ökokogukondade kogemusi laiemale huviliste ringile.

Gaia haridusprogramm on jagatud neljaks suureks valdkonnaks: maailmavaateline, majanduslik, ökoloogiline ja sotsiaalne. Kõik neli valdkonda jagunevad omakorda väiksemateks mooduliteks, mis kokku moodustavad tervikliku kogemustele baseeruva õpetuse, et toetada jätkusuutlikku eluviisi meie planeedil. Võtmesõnadeks on tasakaal, sujuv koostöö ning teadlike valikute tegemine. Õppekava on paindlik, mis võimaldab seda rakendada nii pikema kui lühema kursusena. Samuti on programm kohandatav reaalsete olude ja vajadustega.

Gaia Haridus Eestis

Eesti Ökokogukondade Ühenduse esindajad said Gaia haridusprogrammi algatajatelt loa seda haridusmudelit ka Eestis rakendada ning meie vajadustele ja oludele kohandada. Alustasime 2009. a sügisel, mille tulemusena valmisid 7-nädalane pilootprojekt Rocca al Mare Kooli gümnaasiumi õpilastele, tutvustav infopäev Tallinna Ülikooli alternatiivpedagoogidele ja koostöös Vabaharidusliiduga lühikursus täiskasvanutele. Täna oleme valmis oma teadmisi ja oskusi jagama kõigile soovijaile.
Gaia Hariduse infopäev

Gaia Haridust tutvustav infopäev toimub reedel, 18. juunil kell 11-18 Läänemaal, Hanila vallas, Vatla mõisas. Huvi korral vaata lähemalt: www.mois.ee/laane/vatla.

Infopäeval on kõikidel võimalus selle haridusmudeli olemusega lähemalt tutvuda ning töötubades kaasa lüüa. Ootame osalema nii haridusvaldkonnas tegutsevaid inimesi kui ka teisi huvilisi!

Infopäeva toimumist toetab Vabaühenduste Fond, mida rahastavad Norra, Island ja Liechtenstein Avatud Eesti Fondi vahendusel.

Kui soovite infopäeval ka toitlustamist, siis on vajalik võtta kaasa 175 krooni, mis läheb toidukulude katteks (lõuna ja õhtusöök). Heaks tavaks on oma toidunõude kaasa võtmine, vältimaks keskkonna koormamist ühekordsetest nõudest tekkiva prügiga. Soovijad võivad tulla ka oma piknikukorviga.

Toitlustamise soovijatel palume sellest teada anda hiljemalt 16. juunil: ele.koppel@gmail.com. Lisaküsimuste korral kirjutage samuti samale meiliaadressile.

Samas toimub ka ökokogukondade kokkutulek, mis seekord keskendub kogukondade sotsiaalsele aspektile pealkirjaga “Kogukondadeks kokku tulemine, koos olemine. Kuidas kasvada sotsiaalselt terveks kogukonnaks?” Kui olete ka seal osalemisest huvitatud, vaadake lisainfot siit:  http://www.kogukonnad.ee.

Gaia Haridust tutvustavad artiklid:

* Ele Koppel “Gaia Haridus – kellele ja milleks?” Bioneer.ee
* Triin Pinka “Raido Rõivas: Gaia haridus aitab teha teadlikumaid valikuid” Bioneer.ee

Gaia Hariduse põhimõtted:

* http://www.gaia.org/gaia/education

Elu õppetunnid

Võtsin talvel vastu isiklikus plaanis otsuse, et olen inimestega avatum. Kui veab, siis lasen mõne uue inimese oma tundemaailmale ligi. Tulemus on nüüd käes – avatum olin, nautisin mõttejagamisi ja… nüüd olen taas üksi siin arvutiekraani ees.

Ohjah, kui vaadata mu Facebooki kontot, siis peaksin olema nii sõpraderikas, et üksindus peaks olema mulle suisa võõras tunne. Tegelikkuses on enamus netisõpru suurepärased tuttavad, aga päris sõpru on mul vähe. Mitmed neist vähestestki on kaugele ära kolinud.

Ma tunnen puudust päris inimestest, päris tegudest ja avatusest. Siin linnas rahvamassi sees on nii üksildane olla!

Kes tohivad trolliga sõita?

Tänane hommik algas minu jaoks pangakülastusega. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et väikese mässu nägemise ja pangakülastusega. Vanake, kes oma olemasoluga tahtmatult rahva karmi pahameele esile kutsus, seisis päris tükk aega minuga samas peatuses ja ootas trolli.

Ma tean seda habetunud vanameest juba aastaid nägupidi, sest ta käib mu kodu lähedal pingi peal istumas ja teiste sama vanade “prouadega” juttu vestmas. Nii need eidekesed kui ka too vanahärra moodustavad sellise omapärase kaine seltskonna, keda iseloomustab hügieeninõuete eiramine. Ma ei ole seda vanakest näinud mitte kunagi teiste riietega kui täna – ikka need samad mustad püksid ja aukus jakk. Talvel ma lihtsalt teda näinud ei olegi! Ma ei imesta, kui seljas olev kostüüm ongi vanakese ainus riietus.

Trollipeatuses seistes oli tuul sedapidi, et ma vanamehest eralduvaid “aroome” ei tundnud. Trolli minnes istusin ma mehest üsna kaugele, aga tasapisi hakkasid ebameeldivad kuse- ja higilõhn minuni ka jõudma. Lohutasin ennast, et üks peatus on veel sõita ja siis saan haisvast trollist välja. Aga ei! Ühel hetkel trollijuht enam uksi ei sulgenud ja edasi ei sõitnud. Siis läkski möll lahti! Inimesed lihtsalt tõstsid suure kisa ja vihaga vanakese trollist välja. Ei aidanud pensionitunnistus, invaliidsus ega veteranistaatus!

Haisust hoolimata oli minul vanakesest kahju, sest erinevalt tavalisest asotsiaalist on tema puhul tegu kaine taadiga, kelle pesemisharjumused on lihtsalt väga unarusse jäänud. Samas sain ma ka aru, miks inimesed käitusid, nagu nad käitusid. Vahele segama ma ei julgenud minna, sest siis oleks mind ka välja tõstetud! Rahvas oli hetkega täiesti marru keeranud!

Mul tekkis küsimus, kuidas saavad või peavad liikuma need invaliidist vanakesed, kes oma vanaduse tõttu või mõnel muul põhjusel (nt seniilsus, pidamatud, vaesus) enam hügieeni eest hoolitseda ei suuda või ei taha. Jube lihtne on öelda ja mõelda, et nõme ja haisev ätt ei ole minu teema. Mind häiris selle vanakese lõhn ka! Ja samas, keegi meist ei tea, mida me ise sama vanana teeme? Võib-olla lehkame kaheksakümnesena ise pidamatuse või puuduliku hügieeni tõttu? See mõte häirib mind siiani!