Category Archives: Tagasilöögid

Kuidas tarbijatele JOKKi tehakse

L@ssie pani oma blogisse kirja kuldaväärt read, et eurot pooldanud inimesed võiksid oma hinnatõusu ise kinni maksta. 110% nõus! 30 minutit tagasi mõtlesin poes riiuli ees sama mõtet.

Ausalt öeldes ajas viimane poeretk lausa närvi, sest viibisin kaupluses kõigest kümme minutit ja jõudsin selle aja jooksul leida mitu imetabast tarbijate nöörimist lisaks euro-trikile.

Esimesena jäi silma Maahärra sari, mis on konkurentidega otsustanud sammu pidada ja paki suurust vähendanud 450g pealt 400g peale. Poes olid kenasti uued ja vanad pakid kõrvuti – oli hea võrrelda. Uue paki positiivne joon oli see, et plastikut kulub sinna vähem, sest pakk on sisu suhtes väga kokkuhoidlik (loe: oluliselt väiksem 🙂 ). Aga hind – ei tasu naiivne ollagi – see küll üheksandiku võrra langenud ei olnud.

Järgmisena vaatasin, kas Mayeri müüb endiselt Sensitive pesugeeli vale sisuga. Loomulikult müüs! Ma kuu aega tagasi langesin Mayeri lõksu ja ostsin pesugeeli, mis polnud pesugeel, vaid mingi veidra lõhnaga vedelik. Helistasin tol korral Mayerisse ja uurisin, milles asi. Mulle öeldi, et jah neil oli ühel partiil teine koostis, aga pakend oli endine (loe: koostise kirjeldus on vale), et ärgu ma muretsegu.

Kolmandaks avastasin, seda küll alles kodus, et poes oli pirnidele letti vale hind pandud, mis muidugi JOKK ei ole. Erinevus oli küll ainult 3-4 krooni, aga asi on põhimõttes. “Tagant järgi tarkus! Oleksid pidanud kohe kassas märkama,” ütleks siinkohal kaupmees.

Koju jõudnuna tahtsin hakata vahetama laelambis pirni. Kodus oli mul kolm kasutamata lambipirni, aga selgus, et ükski neist ei olnud töökorras. Ma olen viimasel ajal mitu korda sattunud olukorrale, et tavaliselt lambipirnid enam ei kesta või ei hakka üldse tööle. Huvitav, kas seoses tavaliste lambipirnide tootmisest mahavõtmisega hiljemalt 2012. aastal, on turule lastud kõikvõimalikud laojäägid – ka praagid.

Minu meelest võib need olukorrad kõik liigitada kategooriasse JOKK. Maahärra ju seaduse mõistes tarbijat ei peta. Ta kirjutab pakile õige kaalu ja jätab hinna samaks. Mina tarbijana tunnen, et minu tähelepanu üritatakse paki kaalulangusest muutumatu hinna abil kõrvale juhtida. Tootja ütleb jällegi, et nemad teevad selliseid asju ju ainult konkurentsis püsimiseks ja tarbijate rahakoti säästmiseks.

Mayeril on tõenäoliselt olnud probleeme tavaliste koostisainete hankimisega või on koostisained kallinenud või on ekslikult pudelis vale vedelik, aga mind segab, et pakendil pole märget muutunud koostise kohta. Sensitive on sari tundlikuma nahaga klientidele, kelle teavitamine peaks minu ideaalmaailma kohaselt olema firmale lausa enesest mõistetav.

Vale hinnaga puuviljadest oleksin ma saanud kassas loobuda, kui see mulle poleks hind sobinud, aga ma ei märganud erinevust, sest kotile pole ju vaja enam hinnasilti peale lüüa. Seega jääb mul poes üle  loota ainult oma heale mälule või poe aususele.

Lambipirnide koha pealt on mu ühel heal tuttaval oma teooria. Et tarbimisühiskond on lõpuks lambipirnide tootmisse jõudnud. Milleks toota kvaliteeti, kui praak toob enam sisse, umbes nagu rõivatööstuses juba aastaid toimub. Et võtame tavalistest pirnidest viimast. Paari aasta pärast on tavaliste pirnide turg ju kadunud. 😦

Advertisements

Wal-Mart: odava hinna kallis maksumus

USA-st alguse saanud jaekaubandusgigant Wal-Mart on vastandlik näide sellest, kuidas Lääne majandusruumis saadakse edukaks, teenitakse ülisuurt kasumit ja heakskiitu ning seejuures ollakse hoolimatud nii töötajate kui ka tootjate suhtes.

 

Wal-Mart sai alguse 1962. aastal Sam Waltoni nurgapealsest poekesest USA Arkansase osariigist. Tänaseks töötab Wal-Marti kaubandusketis 1,6 miljonit inimest ja nende käive võrdub 2,5% USA sisemajanduse kogutoodangust. 2005. aastal oli Wal-Marti käive suurem kui Türgi riigi sisemajanduse kogutoodang 2004.aastal.

Igal nädalal teenindab Wal-Mart USA-s enam kui 130 miljonit klienti ning Waltoni pärijad on tänaseks kaks korda rikkamad (90,7miljardit dollarit) kui Bill Gates (46,5 miljardit dollarit). Sam Walton suri 1992.aastal.

Uudne lähenemine

Enamik firmasid eelistab tänapäeval hoida kulud madalad ja kasutada „just-in-time“ tarneid. Algust tegi sellise majandamismudeliga Wal-Mart. Nimelt võeti kasutusele uudne laopidamissüsteem. Üle 7000 kaubaauto hoolitsevad pidevalt selle eest, et ettevõtte ühtegi filiaali ei jääks kaup seisma. Kontserni loogika panustab pisiasjadele: kui iga Wal-Marti kaubaauto sõidab bensiiniliitri eest kilomeetri kaugemale, säästab ettevõte aastas 50 miljonit dollarit ja omandab lisaks keskkonnasõbraliku maine.

Wal-Marti asutaja Sam Waltoni tunnuslauseks oli “Alati madalad hinnad” ning firma kodulehel saab praegugi reaalajas jälgida, kui palju kliendid on Wal-Marti kauplustes käies raha kokku hoidnud.

1960ndate aastate alguses alustas Walton vaid 5% juurdehindlusega, mida peeti jaburaks plaaniks. Talle ennustati kiiret pankrotti, aga tulemus oli vastupidine. Tähtsaks teguriks osutus hoopis läbimüük, mitte juurdehindlus.

Äri edenedes hakati panustama ka heategevusse. Heategevus oli eriti südamelähedane Sam Waltoni pojale Johnile. Näiteks 1998.aastal asutati tema eestvedamisel Laste Stipendiumifond, mis sai Waltoni Perekonnafondilt hakatuseks 67 miljonit dollarit ning aitas aastate jooksul hariduse saamisel enam kui 67 000 last. Tänaseks on manalateele läinud ka John Walton.

Kahjuks ei saa Wal-Marti pidada ei lõpuni keskkonna- ja inimsõbralikuks. Suurem osa kaubast tuuakse välismaalt. Ettevõte ostab oma kauba alati sealt, kus on kõige odavam tööjõud ja kus seda kahjuks ka kõige enam ekspluateeritakse. Nii saavutatakse tarbijale madal hinnatase ja jäädakse endiselt piisavalt kasumisse.

Odav kaup on odav ainult näiliselt. Madalad hinnad saavutatakse tootjamaa keskkonna ja tootjate ning teenindava personali heaolu arvelt. Ei ole võimalik samaaegselt toota üliodavat kaupa, transportida see teisele poole maakera, ladustada, saavutada soodne müügihind ning maksta ka head palka kõikidele osapooltele.

Odavad hinnad ei aita alati säästa. Wal-Marti hinnaalandustega kaasas reklaamikampaaniad ning inimesed ostavad kokku asju, mida nad ei vaja. Lõppkokkuvõttes kulutatakse isegi rohkem, kui tavapoes.

Tänu Wal-Martile ja teistele suurtele kaubanduskettidele väheneb kaubanduslik mitmekesisus. USA-s on eriti selgelt märgata, et kui mõnda piirkonda ehitatakse uus soodsate hindadega kaubanduskeskus, siis kipuvad väiksemad poed kiiresti kaduma. Kaubandusgigantide pealetung vähendab kohaliku kogukonna eripärasid. Sam Waltoni müügipõhimõtted panevad rahva palju rohkem ostma. Massi vastu ei saa. Väikesed poed ei pea sellisele hinnarallile lihtsalt vastu.

Laienemine eelkõige

Oma algusaastatel laienes ettevõte Arkansase osariigist USA lõunaosariikide maapiirkondadesse. See oli väga kaval samm, sest teised jaekaubandusketid olid selle turuosa unarusse jätnud. Kasumi investeerimine geograafilisse laienemisse on üks Wal-Marti põhimõtetest. 2005. aastal investeeriti laienemisse ligi 10 miljardit dollarit.

1991.aastal avati esimesed kauplused Mehhikos. Seda tänu Põhja-Ameerika vabakaubanduspiirkonnale (NAFTA). Alates aastast 1994 leidub supermarketeid ka Kanadas. Sealt edasi lisandusid järjest uued turud: Brasiilia (1995), Argentiina (1995), Hiina (1996), Saksamaa (1998), Suurbritannia (1999). Kontserni uueks sihiks on India, kus praegu tegutseb 12 miljonit väiksemat jaemüüjat.

Firma laienemist areneva majandusega riikidesse peetakse väga nutikaks sammuks, sest USA turg, mis hetkel annab veel 80% firma kasumist, on stagneerumas. Seevastu miljardimaa Hiina kiiresti kasvava keskklassi arvuks hinnatakse praegu 50 miljonit. Seni on Hiina veel killustatud. Seal puudub juhtiv jaekaubandusettevõte. Eelmisel aastal ostis Wal-Mart osaluse Hiina suures jaekaubandusketis Trust-Mart Taiwan. Sellega loodetakse Hiina killustatud turg rohkem ühendada.

Poliitiline taust

Wal-Mart on suutnud juba pikka aega olla USA juhtivate poliitikute soosingus. USA president Georg Bush seenior andis Sam Waltonile 1992. aastal kõrgeima autasu, mida tsiviilisik Ameerikas saada võib, Vabaduse medali. President Clinton oli samuti oma kodukohast Arkansasest pärit Waltonite vastu väga lahke. George W. Bush juunior on saanud Wal-Martilt rahalist toetust vabariiklaste tegemistele.

Wal-Mart võtab avalikku arvamust väga tõsiselt. Kui 2005.aastal USA-s toodi avalikkuse ette Robert Greenvaldi tõsielufilm „Wal-Mart: madala hinna kõrge maksumus“, siis loodi firmas lausa avaliku imago parandamisele suunatud töögrupp. Töögrupi tegevust võrreldi tollal korraliku presidendikampaaniaga. Pole ka ime. Wal-Mart palkas oma õiguseid kaitsma sellised tipptegijad nagu Michael Deaver ja Leslie Dahl. Michael Deaver oli Ronald Reagani imagokujundaja ja Leslie Dahl oli meediakonsultant, kes nõustas Bill Clintonit Lewisnki-skandaali ajal.

Minimaalne kulu tööjõule

Wal-Mart hoiab oma töötajaskonda raudses haardes. Kui mõni USA filiaal on liitunud ametiühinguga, siis lihtsalt lõpetatakse selle filiaali töö. Selline strateegia nõrgestab ametiühinguid. Wal-Martis töötab enam kui 1% USA kõikidest palgatöötajatest. Seega inimeste hulk, kellel ei lubata oma õiguste eest töötajatena seista, on tohutu.

Kuigi USA seadustes on kirjas ametiühingutesse astumise vabadus, ei võeta võimuorganite poolt mitte midagi ette. Kaudselt on Wal-Mart maksnud kinni oma personalipoliitika puutumatuse.

Wal-Marti personalipoliitika hulka kuulub ka tava soodustada töötajate tööaja välist tasuta töötamist. 2006.aastal oli firma sunnitud kohtu otsusel maksma välja tasumata jäänud töötunnid 187 000 inimesele USA Pennsylvania osariigis. Rahaliselt oli välja nõutud summaks 78 miljonit dollarit.

Ametiühingute abita töötamine viib madalate palkadeni. Wal-Mart on USA suurimaid illegaalide palkajaid. Sellises tööpoliitikas on lihtne loogika. Mida enam on inimesed nurka aetud ja mida vähem nad julgevad nõuda, seda vähem peab ka töötajatele andma.

Maailm on muutumas

Kogu tänapäevane Lääne majandus on muutumas. Järjest väheneb tööstuslik tootmine ja suureneb teenindava sektori osakaal.

Iga kord, kui avatakse mõne suletud tehase asemel supermarket, läheb kaotsi töötraditsioon ja õiglaste palkadega töökohtade asemel tekivad uued kehvemate palkadega ametid. Wal-Mart tavatseb oma töötajatele maksta vaid veidi üle elatusmiinimumi. USA-s eelistab ettevõte töötajate haigestumised ja muud riskid lükata sotsiaalameti õlule.

Eesti ei ole erand

Ka Eesti ei ole jaekaubandustrendide koha pealt erandiks. Linnades suurte kaubanduskeskuste kõrval ei leia siingi väikeseid perepoekesi. Peale tungivad odavate hindadega jaekaubandusketid nagu Maxima ja Säästumarket. Allahindlused on igapäevane kauplemispraktika ka Prismades, Selverites, Kaubamajades ja teistes suurtes kaubanduskeskustes.

Eestis on olukord sarnane ka töötajate osas. Kui lähete mõnda odavasse marketisse, siis enamasti kohtate seal muukeelseid teenindajaid. Inimesed, kelle emakeeleks ei ole Eesti keel on meie tööturul kehvemas olukorras. Seetõttu lepitakse kergemini töökohtadega, mis on kurnavad ja mitte eriti hea palgaga.

Eestis on tarbija poolsel odavuse eelistamisel omad põhjused. Sageli valitakse soodsam hind, sest majandusliku kindlustatuse osas ollakse ebakindlad. Hinnad tõusevad viimasel ajal väga kiiresti ja palgad ei jõua hindadele järgi.

Loo originaali koos viidetega panin üles Bioneeri portaali.

Samal teemal tasub juurde lugeda: Hiina mänguasjad on petlikult odavad

Prügi kadalipp

Olen usin prügisorteerija, aga tänane päev on pannud mind korduvalt pead vangutama. Oma südametunnistuse järgi käitumine on ikka maksimaalselt raskeks tehtud.

Tahtsin täna oma kogutud plastikpakendid ära viia. Helistasin Tallinna Infotelefonile 1345 ja küsisin sobivate prügikonteinerite asukohta. Lahke telefonineiu teatas, et lähimad kohad on Mustamäe Prisma ja Prisma kõrval asuv Statoil. Valigu ma ise kuhu lähen. Teised tema poolt nimetatud kohad asusid palju kaugemal.

Võtsin oma koti näppu ja seadsin ennast minekule. Mustamäe Prisma ees polnud ühtki sobivat konteinerit. Prisma infolaua teenindaja ei osanud või ei viitsinud mind edasi aidata. Ta palus mul teha Prismale tiir peale 😦 . Kuna olin juba prügikotiga välja tulnud, siis otsustasin, et sellega ma tagasi koju ei lähe. Tegin siis Prismale soovitatud autiiru peale. Idee oli selles, et kui konteineri leian, siis tean kuhu järgmine kord tulla. Mhh, võite kolm korda arvata, kas Prisma juures oli sobiv konteiner… Ei! Klaasi ja tasulist pudelitaarat sai küll ära anda. Muud mitte!

Järgmine koht, kuhu kotiga jalutada tuli, oli Mustamäe Statoil. Ma ei leidnud seal ühtegi sobiva märgistusega konteinerit. Ütlen ausalt, et olin juba tige. Sattusin kokku ühe jaama teenindajaga. Tema ütles, et prügikastid on olemas, aga need on vaid jaama töötajatele :S . Vihjas, et kui ma juba sinna tulin, siis visaku ära, aga muidu…

Läksin prügikastide rivi juurde. Seal seisid üks paberi prügikast, kaks märgistamata prügikasti ja üks kast kirjaga, et isiklikku prügi ei tohi sinna visata. Mhh, vaatasin siis prügikastide sisud üle. Üks oli tõesti suures osas pakendeid täis. Viskasin oma kogutud pakendid sinna. Ma polnud üldse veendunud, et tegu õige konteineriga, aga veel kilomeetrikest ehku peale kõndida ka ei tahtnud. Selline tagasilöök siis 😦 .

Järgmine kord teen eeltööd ja enne prügi ära viima ei lähe, kui olen oma silmaga näinud, et seal tõesti prügikast on.

Vestlus prügikasti veerel

Viisin eelmisel nädalal biojäätmeid prügikasti ja minuga samal ajal tuli üks keskealine proua oma prügi ära viskama. Naisterahvas vinnas oma suure Grossi poe kilekoti konteinerisse. Kotiavast paistsid ajalehed, plekkpurk ja palju toitu. Oi, kuidas mul kihvatas 😦 .  Vihjasin (väga-väga) viisakalt, et ajalehed käivad kõrval asuvasse paberikonteinerisse ja plekkpurk, ning läbipaistmatu kilekott ei sobi toidukonteinerisse. Selle kohta jagati meie majas isegi kakskeelseid põhjalikke juhendeid. Tulemus oli mulle täiesti ootamatu…  Ma sain vastu vahtimist! 😀 Nonii, tee veel oma suu lahti. Ei aita enese tutvustamine ega ka viisakus. Olgu mulle õpetuseks. Õnneks sinikat ei tulnud. Õnnestus eest ära põigata ja sain ainult riivata. Igal juhul sõimati mind naaberrahva keeles läbi. Sain teada, et Savisaar oli ajakirjanduse teadetel kilekotid aksepteeritud variandiks kuulutanud ja plekkpurk on 100% naturaalne. Kui biojäätmete hulka sobivad paberist taskurätid, siis järelikult võib panna ka ajalehti. Tema ei viitsi hakata eraldi sorteerima. Ja üldse, korteriühistu juhatusele (kuhu ma juhuslikult kuulun) pomm alla. Kõige lõpuks oli proua kuri, et iga kord kui ta toitu ära viskab, on mõnel majaelanikul ütlemist.

Eile õhtul kohtusin juhuslikult tolle prouaga poes. Teretasime ja naeratasime viisakalt nagu poleks kunagi midagi juhtunud. 😀

Selline lugu siis. 😀

Liigagi lihtne…

… on rikkuda enda kehtestatud reegleid.

Täna jõin hommikukohvi ühekordse kasutusega topsikust. Vähemalt olen nüüd ärkvel.

Pean täpsemalt uurima…

Minuni jõudis info, et alates sellest aastast ei kirjutata enam toiduainete pakenditele paljusid emulgaatoreid jms. 😦

Kodumaise tervisešokolaadi valmistaja kurtis, et pärast Keskkerakonna poolset määrust, on tooteinfo lugemine Eesti Vabariigis mõttetu. Siis on mõttetu ka roheliste kampaania “Oled see, mida sööd”. Ma ei tea, mida ma söön, kui pakendile õiget koostist ei kirjutata.

Mhh, pean tunnistama, et kuulsin sellisest asjast esimest korda. Allergikust lapse emana üllatusin. Kui Keskerakond on tõesti sellise otsuse läbi surunud, siis on tegemist äärmiselt rahvavaenuliku (tervist rikkuva) teoga. Kui koostisosasid hakatakse toodetele valikuliselt kirjutama, siis mille põhjal peab oma toidulauda jälgiv inimene valikud tegema…  Allergiaid ning toidueelistusi on erinevaid.

Katsun täna õhtul infot juurde otsida.

Kui keegi oskab seda infot kinnitada või ümber lükata, siis oleksin kommentaaride eest tänulik.

Õudne arstilkäik :(

Juba hommikul Rasmus pirises ja pidas ennast üleval nii halvasti kui vähegi oskas. Vestlesime pojaga pikalt ja tundus, et ta sai aru. Rasmus käis oma käitumise üle hommikul järgi mõtlemas ja tuli mõne aja pärast andeks paluma.

Seejärel läksime bussiga arsti juurde. Bussis hakkasid jamad taas pihta. Laps ei tahtnud istuda. Laps ei tahtnud bussist välja tulla. Arsti ooteruumis ei meeldinud talle sussid. Kui ma keelasin, et ei tohi ooteruumi kiike ümber ajada, siis hakkas ta jalgu trampima ja kisama (täiesti ebatavaline minu lapse puhul). Arsti kabinetis jooksis Rasmus arsti eest ära. Ma pidin ta vägisi sülle võtma. Ta ütles halbu sõnu. Et ta mõnda neist teab, seda mina ei teadnudki. Ühesõnaga täitsa jube. Arsti kabinetist väljudes oli mul tahtmine ta peale kisada. Olin vait, sest ruumis oli teisigi väikseid lapsi. … Ja siis õue jõudes oli mu laps ümber vahetatud – viisakas, rahulik, läks ilusti bussi, hoidis käest kinni jne.

Igal juhul on arsti juures käidud. Rasmust lasteaeda veel ei lubatud, aga vastavalt Eesti seadustele hoolduslehte talle enam ei antud. Teiste sõnadega “vaata ise, kus ja kuidas oma lapse hoitud saad”. Õnneks on mul lapse isaga kokkulepe, et tema hoiab last uuel nädalal. Kui ta kodus olemise eest mingit raha tahab saada, siis peab ta ise haiguslehe võtma 😦 .