Category Archives: Raha

Kuidas tarbijatele JOKKi tehakse

L@ssie pani oma blogisse kirja kuldaväärt read, et eurot pooldanud inimesed võiksid oma hinnatõusu ise kinni maksta. 110% nõus! 30 minutit tagasi mõtlesin poes riiuli ees sama mõtet.

Ausalt öeldes ajas viimane poeretk lausa närvi, sest viibisin kaupluses kõigest kümme minutit ja jõudsin selle aja jooksul leida mitu imetabast tarbijate nöörimist lisaks euro-trikile.

Esimesena jäi silma Maahärra sari, mis on konkurentidega otsustanud sammu pidada ja paki suurust vähendanud 450g pealt 400g peale. Poes olid kenasti uued ja vanad pakid kõrvuti – oli hea võrrelda. Uue paki positiivne joon oli see, et plastikut kulub sinna vähem, sest pakk on sisu suhtes väga kokkuhoidlik (loe: oluliselt väiksem 🙂 ). Aga hind – ei tasu naiivne ollagi – see küll üheksandiku võrra langenud ei olnud.

Järgmisena vaatasin, kas Mayeri müüb endiselt Sensitive pesugeeli vale sisuga. Loomulikult müüs! Ma kuu aega tagasi langesin Mayeri lõksu ja ostsin pesugeeli, mis polnud pesugeel, vaid mingi veidra lõhnaga vedelik. Helistasin tol korral Mayerisse ja uurisin, milles asi. Mulle öeldi, et jah neil oli ühel partiil teine koostis, aga pakend oli endine (loe: koostise kirjeldus on vale), et ärgu ma muretsegu.

Kolmandaks avastasin, seda küll alles kodus, et poes oli pirnidele letti vale hind pandud, mis muidugi JOKK ei ole. Erinevus oli küll ainult 3-4 krooni, aga asi on põhimõttes. “Tagant järgi tarkus! Oleksid pidanud kohe kassas märkama,” ütleks siinkohal kaupmees.

Koju jõudnuna tahtsin hakata vahetama laelambis pirni. Kodus oli mul kolm kasutamata lambipirni, aga selgus, et ükski neist ei olnud töökorras. Ma olen viimasel ajal mitu korda sattunud olukorrale, et tavaliselt lambipirnid enam ei kesta või ei hakka üldse tööle. Huvitav, kas seoses tavaliste lambipirnide tootmisest mahavõtmisega hiljemalt 2012. aastal, on turule lastud kõikvõimalikud laojäägid – ka praagid.

Minu meelest võib need olukorrad kõik liigitada kategooriasse JOKK. Maahärra ju seaduse mõistes tarbijat ei peta. Ta kirjutab pakile õige kaalu ja jätab hinna samaks. Mina tarbijana tunnen, et minu tähelepanu üritatakse paki kaalulangusest muutumatu hinna abil kõrvale juhtida. Tootja ütleb jällegi, et nemad teevad selliseid asju ju ainult konkurentsis püsimiseks ja tarbijate rahakoti säästmiseks.

Mayeril on tõenäoliselt olnud probleeme tavaliste koostisainete hankimisega või on koostisained kallinenud või on ekslikult pudelis vale vedelik, aga mind segab, et pakendil pole märget muutunud koostise kohta. Sensitive on sari tundlikuma nahaga klientidele, kelle teavitamine peaks minu ideaalmaailma kohaselt olema firmale lausa enesest mõistetav.

Vale hinnaga puuviljadest oleksin ma saanud kassas loobuda, kui see mulle poleks hind sobinud, aga ma ei märganud erinevust, sest kotile pole ju vaja enam hinnasilti peale lüüa. Seega jääb mul poes üle  loota ainult oma heale mälule või poe aususele.

Lambipirnide koha pealt on mu ühel heal tuttaval oma teooria. Et tarbimisühiskond on lõpuks lambipirnide tootmisse jõudnud. Milleks toota kvaliteeti, kui praak toob enam sisse, umbes nagu rõivatööstuses juba aastaid toimub. Et võtame tavalistest pirnidest viimast. Paari aasta pärast on tavaliste pirnide turg ju kadunud. 😦

Moskva targad otsused

Ma olin üllatunud lugedes Moskva plaanist toetada väikeautode ostjaid. Ma arvan, et ka Tallinnas oleksid ka paljud inimesed nõus ostma väiksema auto uue hiiglase asemel, kui linnaisad aastase kütusekulu välja maksaksid ja parkimist toetaksid. Võidaksid kõik – linn parkimiseruumi osas, autoomanik rahaliselt ja keskkond väiksema ressursikulu arvelt.

Venemaa ei ole alati rumalate otsuste riik.

Hiina mänguasjad on petlikult odavad

„Emme osta mulle see auto! Palun! Ma nii tahan seda!“ nõuab kolmeaastane poisipõnn toidupoodi üles seatud mänguasjade riiuli ees. Tuttav tunne? Vanemad on üsna sageli dilemma ees, kas osta lapsele odav Hiina lelu või mitte. Põngerjas oleks selleks päevaks õnnelik ja lapsevanem pole ka palju kulutanud.

Kahjuks on Hiina mänguasjad tuntud oma lühikese eluea poolest. Üsna sageli laguneb „odavalt saadud“ mängukann esimese kasutamispäeva jooksul. „Ah, vahet pole!“ mõtleb lapsevanem, „Need mõned kroonid oleksid nagunii ära kulunud.“

Bioneer otsustas uurida, kui odav või kallis on tegelikult „soodne Hiina lelu“.

Petlik hind

Inglastel on vanasõna: “Ma ei ole nii rikas, et odavat asja osta.“ Seda tasuks meeles pidada ka lastele mänguasju soetades.

Lapsed õpivad ühiskonnas toime tulemise malle oma vanematelt. Kui vanemad näitavad lapsele, et kergesti lagunevate lelude sage ostmine on normaalne, siis ei saagi laps kvaliteeti hindama õppida.

Vanematel tasub meenutada oma lapsepõlve. Suure tõenäosusega mäletate mõnda lemmikumat mänguasja. Tänased emad suudavad kindlasti meelde tuletada oma lemmiknukkude nimesid. Kui lapsele pidevalt uusi mänguasju osta, siis ei saa sellised mälestused tekkida. Armsate mängukannide asemel mäletavad „osturalli põlvkonna lapsed“ hoopis pakendite ja vidinate vaheldumist.

Raiskamise keskel üles kasvanud põlvkonnalt ei saagi tahta säästmispõhimõtete mõistmist.

Ohtlikud mänguasjad

Euroopa Liidus on keelatud turustada alla kolmeaastastele lastele mõeldud ftalaate ja vähki tekitavaid ühendeid sisaldavaid mänguasju, mille poolest on tuntud peamiselt Aasia riikide mänguasjade tootjad.

Näiteks 2007.aasta veebruaris oli juhtum, kus Tarbijakaitseamet kõrvaldas müügilt Silasko OÜ poolt maale toodud piiksuva pardi. Tootes oli sigivushäireid põhjustavat ftalaati (DINP) 400 korda rohkem, kui tohtis olla. Tegemist oli taaskord Hiina kaubaga. Sarnaseid juhtumeid on palju.

Eelmisel aastal edastas Postimees uudise, et rahvusvaheliste kvaliteedikontrollide meelest on ohtlikud ligi viiendik Hiinas toodetud mänguasjadest.

Hiina mänguasjadest on leitud ka  pliid  ja  ohtlikke magneteid. Pliiühendeid sisaldavad mänguasjad võivad lastele tekitada ajukahjustusi. USA mänguasjafirma Mattel kutsus eelmise aasta augustis just nimetatud põhjustel tagasi miljoneid Hiina alltöövõtjate toodetud mänguasjad.

Omaette teema on odavate Hiina mänguasjade lagunemine ohtlikult väikesteks pisidetailideks. Kui laps on alles selles eas, et topib lelusid suhu, siis võivad mänguasjade pisidetailid seada lapse lämbumisohtu. Bioneer soovitab väikelaste vanematel kindlasti mänguasju eelnevalt kontrollida.

Idee poolest peaks vanemad otsima toote pakendilt märki CE. See on tootja kinnitus, et mänguasi vastab Euroopa Liidu ühtsetele turvalisusnõuetele ning mänguasjade standardile SS EN 71.

Välismaise mänguasja etiketil peab olema kindlasti märge maaletooja kohta. Täiesti anonüümseid mänguasju ei maksa kunagi osta!

Kahjuks ei ole võimalik CE märki täielikult usaldada. On esinenud juhtumeid, et tähist on kasutatud reegleid eirates. Mitte kõiki CE märgiga tooteid ei ole enne kaupluseriiulile jõudmist testitud. Seepärast tuleb igal juhul olla valvas.

Kas mänguasjad, mis ohustavad tervist on odavad? Oht ei ole kunagi odav. Lapse tervis on hindamatu väärtusega vara. Odavam on jätta lelu ostmata ja säästa oma last.

Keskkonnamõju

Suurem osa Hiina mänguasjadest on valmistatud plastikust. Plastikut tehakse naftast ja see on energiat kulutav protsess. Kuna kergesti lagunevaid plastikust mänguasju ei saa reeglina taaskasutada, siis jõuavad nad kiiresti prügimäele. Plastik on väga kehvasti kõdunev materjal. Mänguasi, mis rõõmustas lühikest aega mõnda pisipõnni, jääb prügimäele kuni viiesajaks aastaks.

Viissada aastat on üüratult pikk aeg! Mõelge veidi! Viis sajandit tagasi maalis Michelangelo Vatikanis alles Sixtuse kabeli laefreskosid.

Hiina lelud on enamasti pakitud plastikust ja papist koosnevasse pakendisse, mis suurendab veelgi kulunud ressursside ja tekkiva prügi hulka.

„Odava“ mänguasja lahutamatu osa on tema Eestisse toomiseks kulunud transpordi kilomeetrid. Hiina asub teisel pool maailma ja me ei tea, kui suure ringiga mänguasi meieni jõudis. Me ei tea ka seda, milline on selle lelu mõju Hiina keskkonnale.

Kas keskkonda saastav lelu on odav? Ei ole. Negatiivne keskkonnamõju on alati kallis.

Odav tööjõud

Eelmisel aastal avaldas Ärileht uuringu Hiina mänguasjade tehaste töötingimuste kohta.

Kohaliku järelvalveameti poolt avalikustati raport, mille kohaselt on tehases töötavatele inimestele makstavad palgad liiga madalad, soodustusi ei eksisteeri, töökeskkond on ohtlik ja elamistingimused on lihtsalt alandavad. Sellise karmi hinnangu alla sattusid ka tuntud mänguasjatootjad nagu Disney, Bandai ja Hasbro.

Kui loogiliselt mõelda, siis ei öeldud selle uudisega mitte midagi uut. Kuskilt peab ju Hiina tootja kokku hoidma.

Oletagem, et soodsa hinnaga saadud lelu maksab 49 krooni. Selle hinna sees on juba transpordikulud, tasud vahendajatele ja ladustajatele. Tehase omanik tahab ka kasumit saada. Palju teenib tehase tööline? Ühe sendi või 50 senti – seda ei oska loo autor öelda. Suur ei saa tehase töölise palk igal juhul olla.

Lapsevanemal tasub mõelda, et soodsalt saadud mänguasjadel võib olla ka lapstööjõu kasutamise hind.

Siinkohal sobib tsiteerida meediaväljaannet Femme: „UNICEF-i andmeil on täna maailmas umbes 245 miljonit last vanuses 5-14 aastat, keda ekspluateeritakse odava tööjõuna. Kolm neljandikku neist töötab ülirasketes ja tervistkahjustavates tööstusharudes nagu kaevandused ja keemiatööstused, kus nad puutuvad pidevalt kokku ohtlike masinate, kemikaalide ja pestitsiididega.“ Kahjuks ei ole Hiina mänguasjatehased mingid erandid.

Alternatiivsed valikud

Bioneer soovitab vanematel panustada kvaliteetsetesse looduslikest materjalidest valmistatud mänguasjadesse. Ideaalis võiks lelu olla ise tehtud või ostetud mõnelt kodumaiselt tegijalt.

Kui otsustate siiski valida plastikust mänguasja, siis eelistage teiste lapsevanemate poolt kiidetud kvaliteetset toodet.

Kauapüsiv ja lihtne mänguasi annab lapsele võimaluse endasse kiinduda ja oma mänge mäletada.

Artikkel ilmus täna www.bioneer.ee

Autoriks olin mina ise 😀

Tee ise puhast vett

Postimees jagas eile oma säästmisrubriigis ise puhta vee tegemise nippi.

“Ka vett saab ise valmistada, pole vaja osta pudelivett või veefiltreid. See on väga lihtne – vesi tuleb panna madalasse anumasse (nt kaanega plastkarp) ja asetada sügavkülma papitüki peale (et liiga kiiresti ei külmuks). Järgmisel päeval näed, et karbi keskel on külmunud vette tekkinud hall ala. Sulata puhas ja läbipaistev jää üles, saad suurepärase joogivee! Hall sade viska minema. Jääb ära maakera koormamine plastpudelitega ja kliima soojenemine transpordi tõttu.”

Andsin oma hääle

vabadussammas.jpg

… Vabadussamba vastu.

Ma austan Eesti vabadust ja inimesi, kes selle eest võitlesid. Ma ei usu, et Vabadusesammas üksi midagi muudaks.

Selle raha eest saaks remontida paar kooli või maksta õpetajatele preemiat. Selle raha eest saaks panna maal käima päris mitmeid bussiliine. Võimalusi on teisigi.

Meil on vabadusekell. Näidake mulle eestlast, kes härdalt räägiks sellest kellast kui sümbolist.

Austagem oma riiki tegudega, mitte kujundlike sümbolitega.

http://www.vabadusesammas.co.ee/

Pilt on võetud SIIT.

Kas ökoeluviis on kallis?

Ma mõtlesin juba paar aastat tagasi, et peaks hakkama ökoeluviise harrastama ja enda tervist hoidma. Kahjuks jäi see mõte tollal pidama paari kuuldud müüdi taha.

Põhilised müüdid, mis mind takistasid olid:

  • ökoeluviis on kallis lõbu,
  • linnas elades pole võimalik „päris” keskkonnasõbralik olla,
  • äkki teised (näiteks oma pereliikmed) naeravad hiljem minu üle,
  • see on raske ja mõnudeta elu.

Nii vähe neid põhjuseid oligi. Nüüd olen paar kuud elanud palju keskkonnateadlikumalt ja teinud teadlikke valikuid. Kui oma hirmudele tagasi vaadata, siis saan teha mitmeid järeldusi.

Esimeseks müüdiks oli, et ökoeluviis on kallis lõbu. Jah, toit ja riided on mõnevõrra kallimad. Ökokodukeemia on sageli isegi odavam. Suure paki ökopesupulbriga saab pesta palju rohkem kordi, kui samas mõõdus tavalise pesupulbriga. Ühe pesu hind tuleb sedasi soodsam. Summa, mis ma kulutan hetkel söögile, ei ole suurenenud. Ma planeerisin ka enne oma eksperimenti ühes kuus toidule 2000-3000EEK. Mu toiduvalik on lihtsalt muutunud.

  • Uskumatult palju saab kokku hoida, kui jätta toidulaualt ära viilutatud juustutooted ja kõikvõimalikud vorstid. Kindlasti on väiksem ka pakendite hulk!
  • Suure rahasäästu saab süües hommikuti võileibade asemel putru. Ma ostan kuus umbes 75EEK eest mahepõllumajandusest pärit pudruhelbeid ja mannat. Sellest saan ma söönuks igal hommikul. Sinna sisse kulub veel umbes 50EEK eest taluvõid ja umbes 150EEK eest suhkrut, marju, seemneid või marjajahusid. Ma joon ära umbes 100EEK eest kohvi ja viljakohvi kuus. Samuti kulub umbes 100EEK talupiimale (nädalavahetustel teen lapsele piimaga mannaputru ja ta joob piima pudru kõrvale). Lapsele teen ma hommikusööki kodus vaid nädalavahetustel. See teeb kokku keskmiselt 16EEK päevas korralikule hommikusöögile.
  • Tööpäeval söön ma lõunasööki kohvikus. Olen loobunud supermarketite külastamisest ja sealse valmistoidu ostmisest. Kohvikust saan korraliku supiportsu 35EEK või köögiviljaroa 45EEK. See pole küll mahetoit, vaid lihtne ja korralik kohapeal valmistatud roog.
  • Kodus kokates olen loobunud külmutatud köögiviljadest. Kasutan värskeid ja kuivatatud köögivilju.
  • Liharooga teen ma umbes korra nädalas. Kala söön ka umbes korra nädalas. Kui liha harva süüa, siis jõuab ka maheliha osta.
  • Hinnasäästu pakub ka kohupiimade ja jogurtite maitsestamine kodus. Mida rohkem on toode valmis, seda enam ta maksab.
  • Ma pole kindel, et ise leibade ja saiade küpsetamine säästab raha. Kindlasti on see aga tervislikum ja kulutab vähem pakendeid. Uut küpsetist tehes, on hea ära kasutada seisma jäänud leivajäägid.
  • Ma külastan toidupoodi umbes kaks-kolm korda nädalas. Kui planeerida ostud ette (näiteks teha ostunimekiri), siis kulub palju vähem raha. Jäävad ära spontaansed ostud.
  • Ma loobusin mulliveest. Nüüd joon taimeteed või tavalist kraanivett. Umbes nädalaga harjusin kraanivee maitsega ära. Ka ülejäänud pereliikmed on hakanud vähem pudelijooke ostma. Ma ei saa veel öelda, et minu lähedased ei osta üldse pudelijooke.

Teiseks müüdiks oli, et linnas pole võimalik „päris” keskkonnasõbralik olla. Linnas on tõesti palju raskem säästvalt elada, ent see pole võimatu. Kui kulutada veidi vähem elektrit ja vett, liikuda rohkem isikliku autota ning loobuda liigselt pakendatud rämpstoidust, siis see on juba tubli saavutus. On vaja vaid kuskilt pihta hakata.

Kolmandaks müüdiks oli, et äkki teised naeravad. Seda ma kartsin kõige enam. Enne oleksin olnud nõus kõva häälega suguvõsa ees teatama, et olen kaalujälgija ja palun mulle torti mitte pakkuda. Lõpuks võtsin südame rindu ja rääksin oma sõpradele, et nüüd otsustasin elada veidi säästvamalt ning tervislikumalt. Tulemuseks polnud mitte ebamäärane naeratamine, vaid siiras huvi ja üle võetud nipid. Ma olin positiivselt rabatud.

Neljandaks müüdiks oli, et see on raske ja mõnudeta elu. Kui elada oma tegude tagajärgedele mõeldes, siis muutub elu hoopis mitmepalgelisemaks. Teadmised hakkavad tulema siit ja sealt. Mul on tunne nagu ehitaks piltmosaiiki. Igale kivikesele on vaja leida tema koht. Elu on parem tänu paremale tervisele. Mõnusa olemise saab luua ka ümbrust hävitamata. Lihtsalt tuleb oma peaga mõelda ja mitte “autopilooti” kasutada.

Autovaba? Mõned mõtted…

Leidsin internetist paar huvitavat fakti ja panen need siia ka üles. 🙂 Tekst on võetud SIIT.

Mida autovabam on linn, seda meeldivam on seal elada. Me oleme 1 tunni päevas liiklejad ja 23 tundi päevas lihtsalt „olijad“, töötajad, linnakodanikud, lapsed, noored, vanad – liiklusest mõjutatud. Rahulolematust oma elukeskkonnaga näitab juba see, et paljud linnaelanikud ihkavad minna või on kolinud linnaserva elama. Pole vajagi hakata tooma ära numbreid – liiklusmüra, ohtlikud tänavad, närvilisus, õhusaaste, pori ja mustus, asfaldi alla kaduvad haljasalad ja mänguväljakud, õuevaated ja ummikud on enamikele tuttav mure. Vähesed aga annavad endale aru, et maale kolimise, kuid autoga linna igapäevase pendeldamisega neid probleeme ju veelgi süvendataksegi. Kui sa ise oled teiste autokasutusest häiritud, siis parim, mida ise teha saad, on auto kasutamist võimalikult palju vältida.

Autostumise keskkonna- ja sotsiaalsed mõjud ei piirdu kaugelt mitte üksnes õhusaastega. Auto kasutamisega on otseselt seotud kõik keskkonnamõjud, mis kaasnevad alates kütuse tootmisest ja infrastruktuuri ehitamisest lõpetades auto kasutamise käigus tekkivate ohtlike jäätmeteni.

Kütuse tootmine ja transport

  • Pool maailmas tarbitavast naftast ja 35% koguenergiast kulub transpordis.
  • Nafta puurimine hävitab tuhandete ruutkilomeetrite ulatuses looduslikke ja kultuurmaastikke.
  • Nafta puurimine on hävitab paljude Siberi põlisrahvaste jt kohalike elanike elualasid ja jätab nad ilma traditsioonilisest elatisest.
  • Nafta puurimine põhjustab kohalikke pingeid. Nigeeria Ogoni rahvas on aastakümneid võidelnud suurte naftafirmade vastu, kes ei arvesta kohalike huvidega ega hooli keskkonnakaitsest.
  • Naftatööstus on väga suur poliitiline ja majanduslik jõud. Kontroll nafta ressursside ja hinna üle on paljude sõjaliste konfliktide põhjuseks.
  • Nafta transportimine on seotud suurte riskidega. Prestige’i tankeriõnnetus tappis 300 000 merelindu ja kahjustas Hispaania ranniku turismi. Prestige tankeris oli Ventspilsi sadamas tangitud Vene nafta.
  • 20-70 000 tonni naftat lekib igal aastal Läänemerre
  • 400 miljonit tonni naftat lekib igal aastal maailmamerre (võrdluseks: Eesti sadamad ja raudtee vahendavad igal aastal ca 30 miljonit tonni naftat)

Infrastruktuuri ehitamine

  • 10 ha maad kaob uue infrastr. alla iga päev
  • tarbib muid taastumatuid loodusvarasid, kruus, liiv, metallid
  • Infra hoolduse käigus sool, taimetõrjekemikaalid
  • Autokeskse infrastruktuuri ehitus on väga kallis, 5 korda kallim kui ühistranspordile orienteeritud linn
  • Autokeskne infra tihti barjäär teistele liiklejatele
  • Infra ehitamine halvendab kohalike elanike elukvaliteeti ja põhjustab proteste

Autode kasutamine

  • 20% eurooplastest elavad liikluse tõttu liigse müra keskel
  • kohalik õhu kvaliteet pole oluliselt paranenud, sest transpordimahtude kasv ning järjest suuremad automudelid on ära nullinud uute tehnoloogiate positiivse mõju
  • 30% kliimamuutusi põhjustavatest gaasidest on pärit transpordist
  • Autokasutaja saab 30% rohkem saastet kui teised liiklejad
  • Euroopas 40 000 liikluses hukkunut aastas
  • Ca 100 -300 000 lisaks tervisemõjude tõttu (tahmaosakesed, istuv eluviis)
  • Ummikukulud on Euroopas ca 100 miljardit krooni aastas
  • Ajasäästu liikluses ei ole – päevane ajakulu transpordis konstantne
  • Euroopas 2 miljonit tonni ohtlikke jäätmeid aastas (10% kogu ohtlike jäätmete mahust)
  • Ca 200 miljonit kasutatud autorehvi

Mida autost sõltumatum linn, seda soodsam see on nii linna eelarvele kui ka linnakodanike rahakotile. Autostumisele muganduv linn, nagu praegu näiteks Tallinn, neelab aastas sadu miljoneid kroone uute teede ehitamiseks. Nii auto omamine kui ka autokeskne infrastruktuur koos kiirteede, mitmetasandiliste ristmike ja parkimismajadega on paratamatult kallis, isegi praeguses situatsioonis, kus autokasutaja ei maksa kinni kõiki ei otseseid ega negatiivsest keskkonnamõjust põhjustatud kulusid. Seda sellel lihtsal põhjusel, et kütuseaktsiisist ei jätku piisavalt teederemondiks, väliskulude katmisest rääkimatagi. Tallinnas on transpordi väliskulud suurusjärgus 2-3 miljardit krooni, iga aasta kulutab linn uute teede ehitamisele ca 200 miljonit krooni. Need kulud maksavad kinni kõik – nii autokasutajad kui ka jalakäijad, sest ainukesest autodele kehtestatud tasudest, parkimistasudest laekub linnale küll 30 miljonit krooni, kuid juba 2/3 sellest kulub linnal tasulise parkimise korraldamisele.