Category Archives: Huumor

Küsija suu pihta ei lööda – lüüakse vastu näppe

Kas te olete märganud, et soovidel on kombeks täide minna? Aga tundub, et kuskil nurga taga seisab veripunase kleidiga silmi kissitav ja salaplaani hauv saatan, nagu filmis “Bedazzled“, kes annabki meile kõike, mida me tahame, aga “natuke valesti”.

Ma soovisin nädala eest, et saaks ma ometi puhata. Ja paari päeva pärast saingi koos niru enesetunde, peavalu ja kuuma otsaesisega teki alla jääda. Nüüd on enesetunne parem, aga tööd istuvad kuhjas, mis tähendab, et pean eelmise nädala paari maha magatud päeva asemel ette võtma paar magamata ööd.

Mul võiks olla kodus käsiraamat, kuidas soovida. Sest paistab, et peenikest kirja soovide lepingu allservas ma lugeda ei oska 😀

Advertisements

Nara Petrovič: Õppige inimese moodi sittuma!

Bioneer valmib vabatahtlike kaasabil, mis tähendab, et lood, mis mulle avaldamiseks saadetakse, on mõnikord väga üllatava sisuga. Üllatust pakkus mulle ka täna Bioneeris ilmunud intervjuu kirjaniku ja teisitimõtleja Nara Petrovičiga, kes on eestlastele tuntud pigem Sloveenia koristusaktsiooni eestvedajana.

Ökoteemasid lugedes olen ma ära harjunud, et probleemidele nähakse lahendusi asjades ja teguviisides, mis pole ehk esmapilgul kohe mõistetavad. Ent arvamusavaldus inimese väljaheidete ja mõtlemise seoste teemadel pani mind küll hetkeks hinge kinni hoidma. See ei ole just igapäevane teema!

“Esmalt peaksid inimesed hakkama oma sita eest hoolt kandma. Otseses mõttes! Nad peaksid lõpetama vette sittumise! Sitt kuulub mulda! Ja kehal on vaja soolestikku tühjendada kükkisasendis. See on esimene ja peamine muudatus inimkonna jaoks. Kas see ei kõla piisavalt tõsiselt? Kas vaja oleks tõsiseid kõnelusi keerukate lahenduste teemal pintsaklipslastest poliitikute, korporatsioonidirektorite, organisatsioonijuhtide ja avaliku elu tegelaste vahel, jah?” avaldas Nara intervjuus arvamust.

Mu esimene reaktsioon oli kõva häälega öeldud “Mida!” ja alles seejärel edasi lugedes tuli tõdemus, et mõttekäigus on oma tarkusetera sees 🙂

“Kui sa ei suuda lubada muudatust isegi kõige elementaarsema, füsioloogilise saaste osas, mida sa põhjustad iseendale ja oma keskkonnale istudes veeklosetis, kuidas sa võid siis loota, et lubad muudatust kõikides neis keerulistes valdkondades, millest sa nii innukalt räägid?! Fekoloogia on ökoloogia alus!” jätkas Nara mõttekäiku.

Kui olin need kaks lõiku läbi lugenud sain aru ka põhjusest, miks oli mulle intervjuu juurde saadetud foto kuivkäimlat külastavast Narast.

100% tõhus reklaam! :D

Kolm kummalist fakti kondoomide ajaloost :)

16.sajandil möllas Euroopas süüfilise epideemia. Seoses sellega sattusid kondoomid avalikkuse tähelepanu alla. Itaalia arst Gabrielle Fallopius kirjeldas riidest kaitset meestele, mis aitas ennast süüfilise eest kaitsta. Kondoomi esialgne eesmärk Euroopas oligi säästa inimesi haigustest. Võimalus vältida soovimatuid lapsi lisandus alles hiljem.  16.sajandi lõpul avastati ka võimalus, et kui leotada riidest kaitset teatud kemikaalide sees ning lasta sellel enne kasutamist kuivada, siis saab vältida rasestumist.

Mhh, riidest kondoomid… Ma ei kujutaks ette. No ausalt!

Jaapanis olid kondoomid samuti kasutusel. Jaapanlased tundsid kahte erinevat tüüpi preservatiivitüüpi. „Kawagata“ ja „Kyotai“ olid tehtud õhukesest nahast, aga „Kabutogata“  oli tehtud kilpkonnakilbist või sarvest.

Tuleb koju mees ja ütleb: “Hei! Lähen toon kohe oma sarve…” Uus tähendus sarvede tegemisele???

Esimesi (ka kummist) kondoome kasutati korduvalt. Mehed pesid need puhtaks ja tarvitasid vajadusel taas. Inglismaal olid kondoomid korduvkasutuses kuni 1950ndateni.

Ok, ok. Taaskasutada on öko, aga kui see hetkel unustada, siis kas te kujutaksite sellist asja ette?

Pikem lugu kondoomide ajaloost on tänases Bioneeris.

Liikluseeskirjade rikkujad ja eakad rikkujad

Täna taas meenutasin kooliaegset huumorit. Vaatasin bussipeatustes alati vanemaid prouasid, kes hädavaevu kepi abil käia suutsid. Tegin mõttes sageli panuseid, kes neist esimesena vaba istekohani JOOKSEB. Üsna tihti tabasin märki.

Täna jalutasin kohe päris pikalt ja muudkui imestasin. Valgusfooridega tihedad ristmikud on täis inimesi, kes ei tunne värvi, teevad sörkjooksu või suisa spurdivad üle tänava. Eriti imestan nende eakamate inimeste ja titemammade üle, kes foorivärve oluliseks ei pea. Ok, vanemad inimesed vastutavad ise, kui auto alla jäävad, aga lapsega emmed on topelt hoolimatud. On naiivne eeldada, et kaheaastane ei jäta meelde. Seleta siis hiljem, et punase tulega üle tee joosta on rumal tegu. Vanemlik eeskuju on nakkav.

Lõpuks jõudsin Mustamäe Prisma lähedale valgusfoori taha ja minu ees kiirustas üle tänava suitsetav rase naine. See oli minu liig! Sellel hetkel lülitasin ennast liikluse ja laste teemalt välja. Pärast väsitavat tööpäeva keeldus mu aju aru saamast, miks inimene ennast ja oma last sedavõrd kehvasti kohtleb.

Moest ja east

Hommikul trolliga tööle sõites jõudis minuni teadmine, et aeg liigub ja ma ei olegi enam väga noor. Nimelt astus trolli üks kena emorõivastes ja sini-rohelise soenguga noor neiu. Jäin teda huviga vaatama. Siis see tuligi – vanainimesele iseloomulik tõdemus: “Kui mina temavanune olin, siis käidi hoopis teisiti riides!”

“STOP!”, oli järgmine mõte. “Tema vanune…,” ma ei tohiks endale sellist kitsarinnalisust lubada.  Sellegipoolest tundsin ennast järsku vanana.

Kui aus olla, oli tegemist üsna viisaka emorõivastusega. Mantliriidest ruutuline seelik, millele oli roosa kard alla õmmeldud… (ilmselge taaskasutus mantliriide puhul 😀 ). Tütarlaps kandis musta topi ja valgeid põlvikuid ning seeliku all (mis üle kannikate ei ulatunud) oli imelühikesed retuusid või pikk aluspesu. Mina neid asju ei tea 🙂 . Sini-roheline pea mõjus kontrastina ja püüdis veel rohkem pilku. Eriti meeldis mulle neiu seljakott, mis oli püüdlikult riidevärvidega kaunistatud (väga isikupäraselt muuseas). Kuna tüdruk oli kaine ja puhas, siis tema riietus minus negatiivseid tundeid ei tekitanud, pigem huvi.

Aga tõdemus vanuse kohta peast ikkagi ei kadunud!

Mis on ühist maasikalõhnal ja käärinud saepurul?

Tavaliselt arvatakse, et toidule lisatavat maasikalõhna tehakse maasikatest. Naerukoht! Tegelikult mitte.

Tavaliselt valmistatakse puuviljaaroomid bakterite ja seente kaasabil. Loomulikest puuviljadest sama intensiivse aroomi tekitamine oleks liiga kallis.

Kui bakterid fermenteerivad looduslikke materjale nagu puit, juustukoor või kalajäätmed, siis võib nii tekitatud lõhnasid nimetada looduslikeks.

Maasikaaroomi saab tekitada näiteks kääritatud saepurust. Õunaaroomi tekitatakse odavatest peiulillelõhnaga õlidest.

Kui siit edasi minna, siis tegelikult ei pea lõhn ju vastama maasikaaroomile, vaid ainult mingisugusele looduses esinevale lõhnale. Tehke proovi! Nuusutage maasikat ja maasikalõhnalist jogurtit. Viimane vaid meenutab maasikat, mitte ei lõhna nagu maasikas.

Põnevatest eksiarvamustest seoses toitumisega saab lugeda siit:

http://www.bioneer.ee/bioneer/kodanike_yhiskond/article_id-737