Elu õppetunnid


Võtsin talvel vastu isiklikus plaanis otsuse, et olen inimestega avatum. Kui veab, siis lasen mõne uue inimese oma tundemaailmale ligi. Tulemus on nüüd käes – avatum olin, nautisin mõttejagamisi ja… nüüd olen taas üksi siin arvutiekraani ees.

Ohjah, kui vaadata mu Facebooki kontot, siis peaksin olema nii sõpraderikas, et üksindus peaks olema mulle suisa võõras tunne. Tegelikkuses on enamus netisõpru suurepärased tuttavad, aga päris sõpru on mul vähe. Mitmed neist vähestestki on kaugele ära kolinud.

Ma tunnen puudust päris inimestest, päris tegudest ja avatusest. Siin linnas rahvamassi sees on nii üksildane olla!

Advertisements

3 responses to “Elu õppetunnid

  1. sellepärast ma Viljandisse kolisingi. pealinnaelu sai 3 aastaga ära proovitud ja selgeks, et liiga anonüümne keskkond mulle isiklikult ei sobi. siin on päris inimesi kamaluga:)

  2. See on ka põhjus, miks ma Tallinna päriseks ei koli.
    Siin on mõnus mahe olla.
    Sõpru ja tuttavaid või siis lihtsalt inimesi, kes teavad, et ma olen nende linnast
    Vahepeal muidugi on see tüütu. Siis ma lähen virtuaalse bussi peale, mis kunagi kusagilt ei välju.

    Samas jah, hingelise üksilduse vastu…
    Ilmselt aitab vaid reinkarnatsioon.

  3. Oijah 🙂 – täpselt minu tunded, Katrin! Ja Facebooki konto kustutasin ammu ära —

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s