Miks kilekottide kasutamine on probleem?


Oletagem, et tavaline pereema läheb toidupoodi. Ta ostab igapäevast sööki – leiba, saia, kilo kartulit, tüki liha ja kaks pakki piima. Ei midagi erilist ju. Aga neid ostusid ühendab üks ühine tegur – kilekotid. Leib ja sai juba on pakendatud. Liha satub kilekotti lihaletis. Kartulivaliku pakendab pereema. Piim jõuab plastikkotti kassas. Ja kui endal kotti kaasas ei ole, siis tuleb ka toidu transportimiseks kilekott soetada. Kuus kilekotti ja ainult pooleldi täis korv – see ongi tarbimisühiskonna igapäev.

Me peaksime oma sünnikoha üle tegelikult õnnelikud olema. Meil eestlastel on mingigi elementaarne prügikoristamise harjumus (või äkki peaks ütlema võimalus) ja meid on  siin Eestimaa pinnal üsna vähe. Seega, meie tänavapildis kilekotid veel ei domineeri, sest heakorratöötajaid on enam-vähem piisavalt.

Kuid heakord ei ole ainus, miks kilekottidega ei maksaks liialdada. On palju tähtsamaid põhjuseid, millele 1970ndatel, kui kilekotid masstarbimisse tulid, veel mõelda ei osatud.

Olgem ausad, kilekotte on mugav kasutada ja nad on odavad. Just seetõttu igal aastal 500 miljardit kuni triljon kilekotti laiali jaotataksegi. Ümbertöötlusesse jõuab kahjuks alla 3% kõikidest plastikkottidest.

Mõelge korraks! Triljon kilekotti – minu jaoks isiklikult on see hoomamatu number!

Enamus kilekotte suundub pärast esimest kasutamist prügimäele, kus need kõdunevad isegi kuni 1000 aastat. Lagunemisprotsess ise pole ka ohutu, sest kotist erituvad pinnasesse mitmed mürgised ained.

Kahjuks ei jõua kilepraht alati prügimäele. Liigagi sageli satub see näiteks veekogudesse, kus see saab saatuslikuks veekogu elustikule.

Ookeanides on kilest ja muust plastiksodist saanud sedavõrd suur probleem, et räägitakse juba ujuvatest hiigelsuurtest prügisaartest. See plastik mitte ainult ei uju vees, vaid on jõudnud oma ringluses ka elusloodusesse. Plastiku suurim probleem ongi tõsiasi, et ta ei kõdune. Vees laguneb plastik imeväikesteks tükikesteks, kuid polümeerstruktuurid püsivad tükikestel endiselt alles. Plastitükikesed suudavad endasse imeda ka merre heidetud mürgiseid kemikaale. Mereelukad söövad neid väikeseid kilekübemeid. Läbi mereandide jõuab ookeaniprügi koos oma mürkidega tagasi inimeste toidulauale.

Metsa alla jäänud kilesodi ohustab metsaloomi ja –linde, kes võivad kilesse näiteks takerduda või seda süüa. Isegi loomade seedesüsteemi läbinud kilekotid ei ole ohutud, sest nad eritavad endiselt pinnasesse mürgiseid kemikaale. Toidu järgi lõhnavate kilekottide söömise eest ei ole kaitstud ka koduloomad.

Malaariaohuga riikides on tänavatel vedelevad kilekotid ohtlikud ka seetõttu, et nendesse kogunenud veejäägid on ideaalseks inkubaatoriks malaaria sääskedele.

Mida saab tavatarbija teha olukorra parandamiseks:

  • Kasutage riidest kotti. Riidest kott maksab poodides 20-50 krooni. Oletagem, et te kasutate oma riidest kotti 500 korda. See teeb ühe kasutuskorra hinnaks 4-10 senti. Tavalised plastikkotid maksavad 1-1,5 krooni tükk ja enamasti inimesed kasutavad neid ühe korra. Ostes 500 korda kilekotti olete maksnud 500-750 krooni. Kilekottide hinna saate soodsamaks, kui neid mitu korda kasutate. Paberkotid maksavad 4-6 krooni tükk. Vaid vähesed tarbijad käivad poes sama paberkotiga mitu korda. Seega ostes 500 korda paberkoti, kulutate 2000-3000 krooni. Hinnaerinevus on märgatav. Riidest kotist loobumine on nagu SMS-laenu võtmine – väga kallis.
  • Taaskasutage plastikust kotte. Vanemad prouad on nutikad. Nad ostavad tavaliselt kaks kilekotti korraga ja panevad need üksteise sisse. Nii saab kilekotte palju kauem kasutada. Kaks kotti koos venivad väidetavalt vähem ja seetõttu püsivad ka kauem kasutuskõlblikud.
  • Hoidke poekotti käekotis või taskus. Poekottidega kipub olema see häda, et need ununevad pidevalt koju. Unustamise vastu aitab vaid kindla harjumuse kujundamine. Alati, kui olete ostetud kraami kotist välja ladunud, pange poekott kas taskusse või käekotti tagasi.
  • Ärge visake kilekotte olmeprügi hulka. Koguge kilekotid kokku ja viige sobivasse konteinerisse või jäätmejaama.
  • Kasutage vanu kilekotte prügikottidena. Eraldi prügikottide ostmine, kui te ei ole just riidest kottide kasutaja, on raiskamine – seda nii keskkonna kui ka teie enda rahakoti seisukohast.
  • Pakkuge väikeseid leiva- ja saiakotte tuttavatele koeraomanikele. Nii saavad teie sõbrad koeraga väljas käidud ilma uusi kilekotte soetamata ja praht saab ka korjatud.
  • Pese mustaks läinud kilekott puhtaks. Kilekotti ei pea ära viskama, kui see on veidi mustaks läinud.

Kas Te teadsite, et

  • Mereelukad (nt merekilpkonnad ja vaalad) peavad kileosakesi merevees planktoniks. Sageli põhjustab ujuva kiletoidu söömine loomade lämbumist või valurikast surma soolestiku ummistumise tõttu.
  • Ruandas ja Eritreas on kilekotid sedavõrd karmilt keelatud, et nende riikide lennujaamad kilekottidega turiste läbi ei lase. Kotid lihtsalt konfiskeeritakse.
  • Maailmas võetakse igas minutis kasutusele miljon uut kilekotti.

Loe lisaks:

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s