Kas elurikkuse kaitsmisel on üldse mõtet?


Me elame kuuendal suurel ülemaailmsel liikide hävimise ajastul. Planeedil Maa on ennegi juhtunud, et suur osa elustikust hävib. Kas me üldse peame midagi ette võtma? Äkki on inimeste planeeti hävitav käitumine vaid osa looduse suurest plaanist?

Kõige elustikurikkamad paigad Maal on troopilised vihmametsad, troopilised laialehised metsad, korallrifid, süvaookean ja suured troopilised järved. Rohelistel uudistel silma peal hoidvad inimesed teavad, et need samad paigad on inimtegevusest suuresti häiritud. Pole ka ime, sest mitmekesisuse tekkimise üheks olulisemaks kriteeriumiks on stabiilne ja pikaajaline areng. Metsade hoolimatu ja ülitempokas lageraie, veekogude saastumine ja ookeanide kiire hapestumine ei ole kindlasti liigiteket soosivad tegurid.

Inimkond on mugava elu nimel tekitanud olukorra, kus räägitakse eesseisvast suurest liikide hävimise ajastust. Alles hiljuti kajastati meedias tõsiasja, et iga neljas liik imetajaid on ohus. Imetajatele tekitatud kahjust oleme võimelised aru saama, sest imetajate liike me enam-vähem teame. Palju keerulisem on hinnata inimmõju näiteks vetikate, seente ja bakterite mitmekesisusele. Veel raskem on neid mitmekesisusi kaitsta, sest meie teadmised nimetatud organismirühmadest on puudulikud. Inimmõju tagajärjel hävib palju liike, mida pole jõutud isegi määrata.

Eriliselt suurt ohtu Maa elurikkusele nähakse troopiliste metsade hävitamises. Ehkki troopikametsad katavad vaid 7% planeedi pindalast, elab neis üle poole kõikidest maailma liikidest, vähemasti teadaolevatest liikidest. Arvatakse, et järgneva veerandsaja aasta jooksul kaob kuni 80% vihmametsade mitmekesisusest.

Kuuenda liikide hävimise ajastu saabumises on teadlased üsna kindlad, kuid see on siiski kuues sarnane ajastu. Kas tegemist on seaduspärasusega, millel pole suures plaanis inimkonnaga mingit seost? Äkki me oleme lihtsalt valel ajal vales kohas?

Liikide arvukuse kasv ei ole olnud pidev, pigem iseloomustavad seda kiirema ja aeglasema liigitekkega ajajärgud.

Esimene suurem väljasuremine toimus Ordoviitsiumi ajastu lõpus (500 miljonit aastat tagasi) ning hävitas 50% loomade sugukondadest, sh paljud trilobiidid.

Teine liikide vähenemine järgnes Devoni ajastu lõpus (345 miljonit aastat tagasi) ning siis kadus 30% loomade sugukondadest, sh paljud kalad, korallid ja käsijalgsed.

Kolmas ja seni suurim teadaolev väljasuremine leidis aset Permi ajastul (250 miljonit aastat tagasi), mil hinnangute järgi suri välja 77-96% kõikidest sel ajal elanud mereloomadest ja 50% kõikidest loomadest, sh paljud kahepaikse, sammalloomad, käsijalgsed ja kõik trilobiidid. Perm sai saatuslikuks ka paljudele puudele.

Neljas hävinguajastu järgnes Triiase lõpus (180 miljonit aastat tagasi). Tol korral kadus 35% loomade sugukondadest, sh paljud roomajad ja merelimused.

Viies ja palju kajastamist leidnud väljasuremine toimus Kriidi ajastu lõpus (65 miljonit aastat tagasi), kui oma elu jätsid suured roomajad (saurused) ja paljud merede elustikurühmad.

Varasemad liikide massväljasuremised on olnud tingitud tohututest keskkonnahäiringutest nagu vulkaaniline aktiivsus või kokkupõrge asteroidiga. Elustiku mitmekesisuse taastumine pärast massväljasuremist on võtnud enamasti aega 50 miljonit aastat.

Loomulikult esineb ka stabiilsetel ajajärkudel liikide teket ja kadumist. Uued liigid tekivad näiteks kohastumiste või geenitriivi tagajärjel ning liigid kaovad näiteks konkurentsi või mõne teise liigi toiduks olemise tõttu.

Nagu näha, on väljasuremine osa eluprotsessist. Kas meil on üldse mõtet pingutada, sest ajalooline kogemus näitab, et ühel hetkel on massväljasuremine nagunii tulemas? Vastuse leiame väljasuremise ja liigitekke suhtelises kiiruses. Liigiteke on aeglane protsess, mis võtab aega tuhandeid ja mõnikord koguni miljoneid aastaid. Kui uute liikide teke on ajaliselt kiirem või konstantne väljasuremisega, siis mitmekesisus säilib või suureneb. Praegu on väljasuremise kiirus tekkekiirusest 100-1000 korda suurem. Erinevalt varasematest liigikaoperioodidest, on praegune protsess tingitud inimtegevusest. Kuuenda massväljasuremise juures ei saa rääkida vältimatutest põhjustest nagu kokkupõrge asteroidiga.

Eelnevatel kordadel on katastroofidest välja tulnud liigid, mis on kõige paremini suutnud olukorraga kohaneda – seega on toimunud kriitilistele keskkonnatingimustele vastav looduslik valik. Seekord peavad liigid tulema toime muutunud keskkonna, inimeste vajadustele vastavalt tehtud valikutega ja loodusliku valikuga.

Miks inimeste poolt tehtud valikud on erilised? Minu teada on inimesed ainsad, kes on kasutanud elukeskkonnas hakkamasaamiseks sedavõrd palju abivahendeid ja loodusressursse. Teistel liikidel pole olnud ei tuumapommi ega ka GMO-d, sarnases mahus prügi- ja saasteprobleeme samuti mitte.

Väljasuremine võib saada saatuslikuks inimesele endale. Kui me tahame liigina kauem säilida ja anda planeedile võimaluse taastuda veidigi paremast stardipositsioonist, siis peaksime keskkonnast ikkagi hoolima. Seda isegi olukorras, kus kõnekäänd „pärast meid tulgu või veeuputus“ paistab teostuvat.

Kasutatud kirjandus:

R. B. Primack, R. Kuresoo, M. Sammul „Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse“, Eesti Loodusfoto, Tartu, 2008.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s