Maailmarändurid meie seljas


Hommikul tundsin ennast juba palju paremini – eilne mure oli  möödas. Nagunii ma enam midagi muuta ei saa. Jääb ainult saade ära oodata ja vaadata, mida kokku miksiti.

Pean tunnistama, et ka tänane päev oli ülikiire, aga eilsest hoopis erinevatel põhjustel. Mul oli täna kolm kohtumist ja neist igaüks oli erinevas linnaosas. Hommikul käisin Nõmmel, seejärel suundusin Kesklinna ja kõige lõpuks kiirustasin Mustamäele. See on ajakirjanikutööga ühendatud toimetajatöö eripära – sa ei tea kunagi, milliseks kujuneb sinu järgmine päev.

Trolli- ja bussisõidupausid on sellistel päevadel ideaalsed – saab ennast järgnevaks kohtumiseks ette valmistada. Nõnda oli ka täna. Tabasin ennast korduvalt mõttelt, et autojuht peab keskenduma sõitmisele, aga ühiskondlikus transpordis reisija saab teha väikese virgutusmõtlemise. Ahjaa, inimestega kohtub ka.

Nõmmelt Kesklinna sõites, sattusin kõrvuti istuma eaka eestlasest prouaga. Vanem daam kõnetas mind kohe reisi alguses ja küsis, ega ma ei tea, kus asuvad Eesti käsitööd pakkuvad kauplused Kesklinnas. Tema nimelt polevat Tallinnast. Naine rääkis, et tal on vaja välismaalasest miniale midagi ilusat eestipärast kinkida, aga tema silmanägemine pole enam noore plika oma. Ütlesin, et mina tean kahte sellist kauplust ja üks neist asub Viru Keskuses. Proua võttis minu käest kinni ja tänas siiralt.  Mul oli pärast nii hea olla. Mõnest inimesest kohe õhkab mingit erilist sära!

Õhtul lapsele lasteaeda järgi minnes, avastasin, et meie kodu juurde on tekkinud uus kasutatud riiete pood. Riided tuuakse USA-st ja need on kogutud sealsetelt sõduritelt. Rõivad on kogumispunkti viidud kas päris uutena või väheke kasutatutena. Ausalt öeldes, olin ma segaduses – kasutatud riided on ühelt poolt hea valik, aga USA on pööraselt kaugel.

Mina ei tea, kas riiete taaskasutamine kaalub üle sellise vahemaa ja tekkivad transpordikilomeetrid. Ma ei usu, et kõik need riided on valminud USA-s. Enamasti õmmeldakse kehakatted valmis mõnes odava tööjõuga riigis. Sealt viiakse valmis kaup triipude ja tähtede maale. Pärast seda, kui USA-sõdurid on neid mõnda aega kandnud, tuuakse esemed üle ookeani ja need müüakse siin maha. Sellisel juhul on enamus rõivaid reisinud kordi enam, kui nende teise ringi kandjad.

Pean tunnistama, et kuigi kahtlen sügavalt korduvalt üle ookeani reisinud kasutatud riiete keskkonnasõbralikkuses, tegin siiski kaks ostu. Ma leidsin sealt ühe sooja vesti (119.-), mille sarnast olen üle aasta otsinud. Pojale soetasin võluri mütsi (15.-), sest tema meelest oli see ju „Harry Potteri onu müts“, mida oli väga-väga-väga vaja…

Toidu osas andsin endast täna parima. Kuna ma ei poolda äärmustesse langemist, siis ütlen ausalt, et tänase kolmanda kohtumise ajal, mis toimus ühes kohvikus, ei olnud mul mahetoitu kuskilt võtta. Kuna kohvikus eeldati, et ma midagi kindlasti tellin, siis tuli teha eksperimendi ideest erinev valik. Ülejäänud kordadel sõin mahetoitu.

Toidust veel niipalju, et meie püsikommentaator Lermont Lehtmann esitas mulle eile väljakutse: „Ei ei, nii ei lähe – muidugi tuleb ökoelu odav, kui pabistad ja päev otsa üldse midagi ei söö 🙂 Paluks seda tasakaalustada sõprade külla kutsumisega ja neile kõigile ühe korraliku ökoloogilise pidusöögi valmistamisega.“ Sõpru ma külla ei kutsu, aga homme lähen ise peole. Kontorikaaslased hakkavad uustulnukaid (ehee – üks nendest olen mina) rebasteks ristima. Pean sööki ja jooki kaasa võtma. Eks paistab, mis homsest päevast saab.

Toidu- ja ostudepäeviku leiate Bioneeri portaalist.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s