Gruusia mõtted


Ma olin lapsena uudishimulik. Mu vanaema õde oli raamatukogu juhataja ja vanad maha kantud raamatud sattusid sageli meile koju. Ma mäletan raamatut 1950. aastast, mis rääkis NSVL-i algusaastatest. Miks ma seda raamatut mäletan? Sest seal sees oli pilt koonduslaagris põletatud inimestest. Ma tahtsin teada, miks need inimesed sedasi põlenud on ja õppisin vanemate teadmata sellest raamatust lugemist. Veerisin ja saingi teada.

Ma mäletan ka, kuidas vanaema rääkis, et kui pommitati, siis oldi keldris peidus.  Ma tean, et mu vanaema kardab sõdureid siiani.

Ma mäletan kogu oma lapsepõlvest sisse juurdunud sõjahirmu.

Ma olin varateismelisena palju üksi kodus ja vaatasin mõnikord ka vene sõdurisaadet “Služu Sovetskomu Sojusu”. See oli ekraanil ajaliselt napilt enne mu iganädalast lemmikut loodussaadet ” B mire životnõh”. “Služu Sovetskomu Sojusu” oli iseenesest lihtne sõdurisaade, mis sisaldas ka paraja annuse propaganda,t aga ta oli põnevalt tehtud.

Miks ma seda räägin? Mulle on lapsepõlvest mällu sööbinud kujutluspilt fašistidest, kes anastasid ja terroriseerisid. Ma mäletan ka lugusid Afganistaanist ja Abhaasiast.

Minu põlvkonna lapsed teadsid, mis on sõda. Tänased lapsed teavad rahuvalvajaid ja kaadreid terrorismist, aga seda ei võeta reaalsusena.

Sõdurisaated, sõjafilmid ja koolitunnid (jah, mul olid 1.-2. klassis koolis sõjalise tunnid ja ma olin usin õpilane) andsid mulle pildi anastajatest, keda minul, kui ülla riigi kodanikul on siiras õigus vihata  (tollal ma ei protestinud selle idee vastu).   Ma olen lapsena palju mänginud sakslaseid ja venelasi.

Ma ei saa hetkel teisiti, aga Venemaa käitumine Gruusias meenutab mulle just sellesama müütilise “halva vaenlase” käitumist. Sissetung, rahulike tsiviilelanike tapmine ja propaganda on sõnad, mida mulle algkoolis õpetati seoses fašistidega. Hiljem keskkoolis õpetati, et ajaloos tegid kommunistid samu asju, mis fašistid. Seda teadmist ei surutud peale. Nii oligi minu jaoks aastaid fašist ikkagi hullem. Praktika näitab, et pole vahet. Kes tahab sõdida, teeb seda fašismi, kommunismi, ususõja, rahutagamise vms sildi all.

Irratsionaalne hirm sõja ees on minu hinges siiani. Ma oleksin kindel sõjapõgenik, sest minus ei ole sõdurivaimu. Ma ei läheks inimesi tapma ja ma ei ole valmis surema. Kui oleks valida koduse sõja ja pagulasestaatuse vahel, siis valiksin viimase.

Kohtusin täna tuttavatega ühes vanalinna kohvikus ja arutasime rahu teemasid. Ei ole võimalik vägisi õpetada rahu riigile, kus ainsaks edasiviivaks jõuks on olnud vägivald. Selles riigis pole  ju muud lahendust nähtud. Sõda on ju siiani andnud tulemusi. Sunnitud rahu on ju ka vägivald, sest sundimine on seda. Keeruline!

Ahjaa, täna tabas mind saamahimu – tahan ka Gruusiat toetavat T-särki.

One response to “Gruusia mõtted

  1. Huvitav, et ka minul oli lapsena sõja hirm. Ma ei tea kas nendest varjenditest, pimendamistest, kooliõppustest, aga sõda oli midagi reaalset ja koledat.
    Käesoleval hetkel ei kujuta ma isegi ette mida teha kui algab sõda. Kuhu minna, kuhu varjuda.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s