Elu mõte: vabatahtlikult prükkariks


Juba aastatuhandeid tagasi oli kombeks lubada viljakoristusel mahapudenenud viljapäid endale korjata vaestel ja näljastel. Inimesi, kes saagi jääke korjama tulid, kutsuti järelkorjajateks.

Tänapäeva tarbimisühiskonnas visatakse toitu ja kasutamiskõlblikke esemeid minema vaid sellepärast, et neid on liiga palju kokku ostetud või neist ollakse tüdinenud. Järelkorjamine on paljude jaoks omandanud poliitilise maigu – see on protest tarbimisühiskonna vastu. Täna Bioneer räägibki inimestest, kes korjavad üles teiste poolt väärtusetuks peetud kraami ja otsivad alternatiivseid võimalusi minimaalseks tarbimiseks. Protestiks muudab tegevuse tõsiasi, et küsimus ei ole vaesuses – need inimesed suudaksid kõike vajaminevat ka poest osta.

Mis on freegans liikumine?

USA-s kutsutakse sellise elustiili esindajaid väljendi „freegans“ abil. Nüüdisaja järelkorjajad on inimesed, kes võtavad minimaalselt osa harjumuspärasest majanduselust ja eelistavad kulutada minimaalselt keskkonnaressursse. Lisaks eripärastele tarbimisharjumustele iseloomustavad seda elustiili ka sellised märksõnad nagu vabadus, kaastunne, mure keskkonna pärast, kogukonnatunne, vastuseis freegans naineglobaliseerumisele, ahnusele ja sotsiaalsele ebaõiglusele. Tundub ju ilus ellusuhtumine. Tegelikult enamik inimesi tõmbub eemale, kui nad freegans liikumise pooldajate elust rohkem teada saavad. Miks? Nimelt propageerib liikumine ka prügikastidest kasutamiskõlblike esemete ja toidu hankimist.

Eestis seostub prügikastides sorteerimine vaid kahe sõnaga – „asotsiaal“ ja „prükkar“. Meenuvad ka vastik hais ja odekolonnist purjus inimesed. Freegans liikumine erineb meie eluheidikutest selle poolest, et teiste poolt ära visatud kraami tarbitakse teadlikult. Küsimus ei ole töövõimes või vaesuses, tegu on maailmavaatega.

Liikumise ajalugu

Pärast aastaid protesti suurettevõtete vastu, kes toodavad inimõigustest loobumise, keskkonnareostuse ja loomade väärkohtlemise hinnaga, on paljud inimesed maailmas jõudnud järeldusele, et igasugune ostmine ja tarbimine on mõttetu. Protest kindlate ettevõtete vastu ei aita, sest süsteem on oma põhiolemuselt vale.

Freeganism on totaalne boikott kehtiva majanduskorra vastu. Liikumine sai alguse 1990ndatel aastatel ja ühendas endas keskkonnakaitset ja vastasseisu globaliseerumisele.

Sõna „freegan“ on segu inglisekeelsetest sõnadest „free“ (vaba) ja „vegan“ (vaid taimset päritolu toitu sööv inimene). Kui veganid väldivad kõikvõimalikke loomset päritolu ja loomadel testitud tooteid, siis freegan liikumine on viinud selle idee veel rohkem äärmusesse. Nende meelest on kogu toimiv majandussüsteem ühtne ruum, kus masstootmisega tegelevad ettevõtted toetavad üksteise arengut. Kõik on omavahel seotud – nii loomsete katsete laborid, globaalne soojenemine, vihmametsade hävitamine, pärismaalaste kogukondade väljatõrjumine nende aladelt, reostus, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, intensiivpõllundus, poliitilised mängud, kaevandamine ebasobivatel aladel, orjatööjõud kui ka paljud teised siin nimetamata probleemid. Usutakse, et tõeline protest saab olla vaid absoluutne loobumine.

Prügikümblus kui elustiil

Me elame majanduskeskkonnas, kus asjadel ja teenustel on vaid niikaua väärtus, kuni tema eest on lootust saada raha. Tarbijaid õhutatakse ostma järjest uusi ja moodsamaid tooteid. Vanad, enamasti lõpuni kasutamata kaubad heidetakse kõrvale. Toitu ostavad inimesed endale samuti koju rohkem, kui ära tarbida jõuavad. Palju visatakse toitu minema ka kaubanduskeskustes, koolides, restoranides ja hotellides. Arvatakse, et USA-s jõuab prügimägedele kuni 40% kõikidest toiduainetest.

Sellisest üleüldisest tarbimishullusest on saanud alguse ka freegans liikumise kõige kurikuulsam tegevus, mida nad ise kutsuvad „prügikümbluseks“ või siis ka „toiduotsimiseks“. Rahvakeeli tähendab see tavalist prügikastides sorteerimist. Lisaks prügikastidest leitud asjadele ja toidule, kasutatakse ära ka vahendeid, mis jäävad üle kontorites ja tuttavate kodudes.

Mitte kõik järelkorjajad ei käi prügis tuhnimas. Mõned neist on teinud kokkulepped poodide ja restoranidega ning saavad aegunud kauba endale ilma konteineritesse ronimata.

Erinevalt levinud arusaamale ei ela järelkorjajad mitte musta ja haisva rämpsu keskel, vaid tavalistes kodudes. Enamus leitud asjadest korrastatakse, puhastatakse ja alles siis võetakse kasutusele. Sageli leitakse prügikastist pakendatud ja kasutamata kaupa. See näitab veelkord, et tarbimisühiskond on raiskav.

Jagatud rõõm

Food not bombsSellised organisatsioonid nagu Food Not Bombs (asutati 1980ndatel aastatel USA-s) toob prügikastidest tagasi taimset toitu, mis muidu rändaks lihtsalt prügimäele. Seda toitu jagatakse avalikes kohtades kõigile, kes seda endale soovivad saada. Suurt leevendust pakub selline toidujagamine kodututele.

Food Not Bombs laadsed organisatsioonid meenutavad inimestele, et toitu on maailmas piisavalt. Probleem on pigem jaotamises ja raiskamises. Food Not Bombs on USA-s avaldanud protesti kehtiva poliitilise korra vastu ning selle liikmeid on korduvalt arreteeritud.

Leitud või tasuta kraami jagatakse laiali ka neti teel (www.freecycle.org), USA-s levivates rahavabades poodides (Free Market) ning tasuta kirbuturgudel (Freemeets). Sellistes kohtades jagavad inimesed ära asju, mida nad ei vaja ja leiavad asju, mida nad vajavad. www.freecycle.org lehekülje andmetel on vastavad kogukonnad olemas ka Tallinnas (192 liiget) ja Tartus (283 liiget).

Ressursside säästmine

FreemeetsKui järelkorjamise pooldajad peavad midagi poest ostma, siis nende esmaseks valikuks on taaskasutuspoed. Eelistuse põhjus on lihtne – nii ei pea maksma uue kauba tootjale ja saab hakkama juba kasutatud loodusressurssidega.

Kuna ka järelkorjajatel tekib aeg-ajalt prügi, siis on nad võtnud oma südameasjaks sorteerida jäätmeid nii hästi, kui võimalik on. Biojäätmed suunatakse kompostihunnikusse. Muu prügi sorteeritakse tüüpide kaupa. Kõik, mis vähegi kasutada kõlbab, saadetakse tasuta ringlusesse.

Freegans liikumine on teadlik ka autotranspordi kahjulikust mõjust keskkonnale. Me kõik teame, et suurem osa autodest liigub tänu naftast toodetud kütusele. Teede ehitamise nimel raiutakse maha metsasid ja kulutatakse meeletult loodusressursse. Nafta nimel peetakse sõdu nagu näiteks Iraagis ja teedevõrgu arendamise nimel hakitakse loomade elupaiku. Freegans liikumine soovitab inimestel eelistada transpordi valikul rongiliiklust, jalgsi või rattaga liikumist, suusatamist, rulluisutamist või pöidlaküüti.

Mõned järelkorjajad on vältimatute autosõitude tegemiseks võtnud kasutusele juba pruugitud autod ning ehitanud need ringi taimsetel õlidel liikuvateks masinateks.

Õigus tasuta peavarjule

Freegans liikumine propageerib arusaama, et igal inimesel on õigus tasuta peavarjule. Just see liikumine on juhtinud avalikkuse tähelepanu tõsiasjadele, et inimesed külmuvad ja nälgivad tänavatel surnuks olukorras, kus toitu visatakse minema meeletutes kogustes ja majad seisavad tühjana vaid seetõttu, et nende tasuta kasutamine ei tooks omanikule majandusliku kasu.

Me elame olukorras, kus meie poolt söödud toiduained tuuakse kohale kaugelt, neid on rohkelt töödeldud ja nad kipuvad poes liiga kaua seisma. Selle asemel, et anda kohe-kohe riknev toit inimestele, visatakse see prügimäele. Just tänu liigsele transpordile, on tänapäeval kaotatud austus aastaaegade kui planeedile omaste toidutsüklite vastu. Me oleme muutunud koduplaneedile koormavaks.

Elu ilma supermarketiteta

Paljud linnaökoloogid usuvad, et üsna pea on linnad muutumas isemajandavateks üksusteks. Transport on muutumas järjest kallimaks, seega kohalik toit ja kohalikud tooted muutuvad järjest aktuaalsemaks. Linnaaiad pakuksid uudset lahendust olukorras, kus õhk on täis astmat tekitavat tolmu ja suurlinnades on raske leida rohelust. Linnaaiad oleksid kui oaasid kivi-, asfaldi- ja betoonikõrbetes.

Tegelikult suudaksid inimesed hakkama saada ka ilma supermarketiteta. Seda on õpetanud inimkonnale metsikud korilased. Ka iga väiksema tervisehädaga ei ole vaja joosta apteeki, vaid abi võib saada näiteks ravimtaimedest.

Vabatahtlik töötus

Freegans liikumine on tuntud ka kui vabatahtliku töötuse pooldaja. Mõelgem korraks, kui palju aega ja energiat me kulutame igapäevasele tööle. Töötame me ju selleks, et maksta makse ja osta tarbekaupu. Me orjame tarbimisühiskonda. Töötamine tähendab normide ja ülesannete täitmist isikliku vabaduse, sageli ka tervise ja lähedastega koos veedetud aja arvelt. Inimestel tasub mõelda, mille nimel nad töötavad ja elavad.

Järelkorjajad kutsuvad inimesi üles mõtlema oma töötamise tagamaadel. Kas teie töö põhjustab tarbimise kasvu või vägivaldsust (näiteks teie enda vaimsete vajaduste suhtes)?

Muutused arusaamades

Freegans liikumisest on mõtet rääkida juba sellepärast, et nad näitavad selgelt, et tänapäeval on võimalik ära elada rahavabalt. Tasuta elamine, tasuta riided, tasuta söök, tasuta asjad ja tasuta mööbel – see on paljudele inimestele igapäevane reaalsus.

Loe lisaks: Veganlus

Allikas: www.bioneer.ee

One response to “Elu mõte: vabatahtlikult prükkariks

  1. Otsisin kaua netist tähendust sõnale friigan ja siin ta on!

    Aitäh ülevaatliku sissekande eest!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s