Kuidas mõista, kas on lootust


… Kas võõrandunud partnerid, on võimelised veel suhet parandama? See on mu tutvusringkonnas olnud viimaste päevade läbivaimaks teemaks. Kahjuks ei saa ma täpsemalt rääkida, sest mu blogi ei ole anonüümne ja viimase arutelu teema on teise perekonna keskne.

Kas lahku kasvavad suhted on nõrkade sidemete, kiire elutempo ja tüdimuse märk või on tegu tänapäevase iseseisvusihaga. Ühel päeval sõbrannaga arutasime, kas lastel on parem kasvada isata või vanemate keskel, kes on suhtest tüdinenud ja kelle tülpimus paistab välja. Kas halbu asju on parem öelda otse ja valusasti või viisakalt ning südames vihates.

Kui üks osapool leiab põhjendusi, miks mitte teisega koos olla. Kui teine osapool nõuab tähelepanu läbi ohtlike tegevuste, siis kus on kesktee. Kui riiud ja tülpimus on osa elust, siis kuidas elada ilma selleta.

Olen avastanud, et liigagi paljude inimeste elu mu ümber koosneb sõltuvustest – sõltuvus tööst, sõltuvus alkoholist, sõltuvus heakskiidust, sõltuvus ohutundest, sõltuvus toidu liigsest manustamisest, sõltuvus emadusest, sõltuvus suitsust jne.

Kõige enam on kaassõltuvust. Kaassõltuvus ongi vist suurim sõltuvus, sest seda ei peeta sõltuvuseks vaid rumaluseks. … “Loll naine, elad sellise tõpraga koos.” või “Mees, kas sa ei mõista, et su naisel on toitumishäire. Vaata, kui kõhn ta on!” …. Olen kindel, et nn kaassõltuja teab olukorrast, aga ta ei tegutse. Miks? Sest ta elus on kadunud pidepunktid. Kas sõbrad saavad aidata? Ei! Sõbrad saavad anda võimaluse rääkida, aga nad ei saa aidata. Aidata saab inimene ise.

Seriaalides on elu lihtne – leiad, kaotad, jääd pimedaks, aga 327 seerias tuleb abielu ja igavene õnn. Ma ei usu nendesse muinasjuttudesse. Äkki uskumatus ongi suurim õnnetus.

Mida soovitada? Mina ei oska soovitada. Ma olen ise aastaid seda teemat oma peas mõlgutanud.

6 responses to “Kuidas mõista, kas on lootust

  1. Mina soovitaks asjalikku terapeuti. Soovitatavalt mõlemale, aga selle läbiminematuse korral vähemalt ühele osapoolele.

    Ise olukorra sees olles on raske asjast selget pilti omada. Pilk hägustub ohtrate ja üksteisele vastu rääkivate detailide kuhja keskel.

    Loen (ja teen märkmeid) ka ise praegu ühe raamatu osas. See va Mira Kirshenbaum “Liiga hea, et lahkuda – liiga halb, et jääda.” Räägib kah kõhklemisest, et kas minna või mitte minna ja millal on asi niikaugel, et oleks õigem minna ja mitte tagasi vaadata ning millal on põhjust mõista, et kõik pole veel kadunud ning targalt tegutsedes ja oskuslikult suheldes võib suhte jälle toimima saada. Päris huvitavaid mõtteid ütleb välja, omaenese pikaajalisele perenõustaja tööle tuginedes.

    Lubasin tegelikult ühele kaasblogijale ka seda näidata, aga olen tahtnud enne oma märkmetega natuke rohkem kirja saada, et tal oleks, mida uurida – ja nüüd kohe-kohe (ilmselt homme) arvan ennast ka niikaugele jõudvat, et võin teda sellele ligi lasta. Kui sul konkreetselt huvi peaks olema, saada mulle mingi meiliaadress, mille kaudu sind kutsuda saan (sest see on kinnine koht). Minu meiliaadress peaks ehk näha olema selle kommentaariga seoses? Või anna mu blogis teada. Lihtsalt lugemisvara mõttes selline variant.

  2. Minu arvates on peamine küsimus siiski selles, kas mõlemad asjaosalised TAHAVAD seda suhet hoida ja parandada. Kui kasvõi üks ikkagi enam ei taha, võib ükskõik kui professionaalne nõustaja saavutada ikkagi vaid ajutise kosmeetilise tulemuse.

  3. See teema on mulle ka tuttav. Üks targem inimene on soovitanud lahendada kõik probleemid endas, enne kui otsustada. Sest muidu leiad end varsti uuesti samasugusest suhtest või elad igaveses rahulolematuses (rääkimata lahkuminekuga kaasnevatest lisaprobleemidest). Selliseid inimesi on ju ümberringi palju.
    Seepärast ma arvan, et Trulla soovitus leida asjatundlik terapeut on hea lahendus isegi siis, kui seda proovib ainult üks pool. Isiklikult olen kogenud, et kui mina nt kõrvaliste inimeste abil mõne isikliku probleemiga hakkama saan, laheneb midagi ka suhtes, kuigi teine pool ei liiguta pealtnäha lillegi. Aga kokkuvõttes on ikkagi minul palju palju parem, ja selle pärast ju ometi oli mõtet see töö ette võtta?
    Selle päält mulle tundubki, et kuni endal on probleem, tasub tegelda sellega, ja jätta mees rahule. Kuigi võib-olla on temal ka mõni puudus. Aga see ei ole enam minu probleem.

  4. Noh, selle kosmeetilise efekti osas. Ma jälle mõtlen, et kui on tõesti asjatundlik terapeut ja ta ära tabab ning ka osapooled sellest omavahel rääkima paneb, et üks pool tõesti ei taha enam olla selles suhtes – s.t. on mingi põhimõtteline vastuolu, mida ületada tõepoolest pole võimalik – siis on ka sellest kasu, sest lõppeb see kahevahelolek ja igapäevases ebakindluse ja eemaletõukamise põrgus elamine.

    S.t. ega terapeut ei peagi alati ju soovitama kokku jääda. Mõnikord võib ehk tema juures käimise kaudu saabuda ka selgus käijas (või käijates), et tõesti on parem lahku minna kui koos üksteist edasi piinata ja omi elusid raisata.

    Ka minu uuritud materjalis ütleb see terapeut, et enne kui lõplikult asuda otsustama, kas minna lahku, tuleb vaadata, kas siiski ei õnnestu erimeelsusi ületada ja suhe uuesti üles ehitada – aga kui teatava aja tõsise püüdmise järel (tema pani selleks ajaks 9 kuud) ikka mitte mingit sisulist muutust pole ning lahkuminekusoov endiselt tugevana püsib, siis on tõepoolest õigem asjatu remont lõpetada ning lahku minna.

  5. Sest on ju suhteid, kust tõesti oleks parem tagasivaatamata ära minna – suhted täis tõeliselt suurt alandust ning füüsilist ja/või emotsionaalset vägivalda. Aga me kõik teame, et väga sageli ikkagi riputakse ka selliste suhete küljes, peidetakse pea, kardetakse edasist toimetulekut, ollakse oma “mina” kaotanud ega suudeta enam omil jalul ja oma mõistusega otsustavaid samme sellisest suhtest välja astuda. Sellistel puhkudel oleks terapeuti vaja, et veenda inimest äramineku vajalikkuses ja võimalikkuses. Palju asju on osalejate psüühikas kinni – nii soov esimeste lahkhelide tekkides uks selja taga kinni põrutada ning probleemidega tegelemist vältida – kui ka soov pead liiva alla peita ja oma äärmiselt halva suhte küljes edasi rippuda, olles vaimult nõrk (mitte nõder siiski!) ja julgemata lahti lasta ja ise seista. Mõlemal juhul oleks ilmselt abiks kui nende nõrkust (sest ka probleemidega tegelemise kartus näitab nõrkust – vaimunõrkust, samasugust nagu väga halvast suhtest väljumise kartuski) asjatundlikult analüüsitakse ning inimest sellele näkku vaatama ja oma psüühikatasandi probleemidega tegelema suunatakse – ärapõgenemise ja silmade kinni pigistamise asenduseks.

  6. Ma olen Trulla põhjalike ja sisukate kommentaaridega igati nõus. Tahtsin ainult seda lisada, et minu meelest on suur osa inimesi valmis ainult sõpradele-sõbrannadele oma suhte üle virisema, samas kui midagi muutes võiks olukord ka paremaks minna. Aga natuke terapeudiga suhtlemisest ka ikka ei piisa – vaja on põhimõttelist otsust ja tegu. Ja kui nii juba on, otsus on vastu võetud ja enese muutmise tegu on tehtud, siis on võimalik, et ka teine pool muutub, pealtnäha iseenesest. Ma olen seda kogenud.
    Ma tõesti ei pea siin silmas mingeid eriti koledaid suhteid, kus vägivallatsetakse ja alandatakse jne. Enamik meist elab ju koos korralike inimestega, kes nii ei tee, aga ikka me pole rahul, sest unistustes oli teisiti. Enamik suhteid sureb vist ükskõiksusse ja laiskusse. Aga see ei pea nii olema.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s