Vägi, vaim ja hing eesti rahvausundis


Elu ennast ja ümbritsevat keskkonda oli vaja meie esivanematel juba ammustel aegadel lahti seletada. Pole peaaegu ühtegi loodusnähtust ega vaimuelu fenomeni, mida poleks püütud tollal müütiliselt tõlgendada. Tõlgendused on alati olnud tugevates seostes emotsioonidega. Müüdid olid vajalikud, et luua ellu korrapära, aidata kaasa inimeste eneseteadvuse kasvule ja pöörata loodusnähtusi enese kasuks. Seletust ja reegleid vajasid nii tundmatud loodusjõud kui ka inimeste mõttemaailm. Milline oli meie esivanemate arusaam iseendast?

Aastatuhandete eest koges suurem osa maailma rahvastikust oma elu läbi müütide prisma. Arvatakse, et tänapäevalgi on ligi 200 miljonit inimest, kes pole siiani pole ühel või teisel põhjusel omaks võtnud tänapäevast teaduse poolt lahti seletatud maailmapilti.

Müütiline arusaam ühendab inimese ja looduse suureks eluühiskonnaks. Kui eluühiskonda sulanduda üritava inimese keha allus kindlatele looduslikele seaduspärasustele, siis tärkav eneseteadvus oli märkimisväärselt keerukam ja salapärasem.

Inimliku tunde, mõtte, kogemuse ühendasid tervikuks inimkeel (kõne), müüdid, religioon ja kunst. Need kõik koos moodustasid kogemuslike sümbolite võrgustiku. Inimene õppis ennast paigutama väljapoole keskkonda ja tunnetama enese teadvust.

Meie esivanemate maailmavaates valitses väga kaua animistlik maailmavaade, elujõu- ja hingeusk. Animistlik on selline vaade elule, mille kohaselt kõik objektid looduses on elusad ja kõik elusad objektid on omakorda hingestatud.

Loodusrahvaste usundi ja maailmapildi tekkeprotsess on aeganõudev. Kui on olemas inimesed, kes neid teadmisi edasi kannavad, siis ei saa rääkida ka valmis maailmapildist. Me saame jälgida vaid arengut inimeste maailmavaadetes.

Eesti rahvausundis on inimese olemusega seotud kolm väga tähtsat mõistet – vägi, vaim ja hing. Eestlaste arusaam endast kui inimesest ja ümbritsevast maailmast kujunes välja aastatuhandete jooksul, sisaldades endas eripäraseid kihistusi ja mõjutusi.

Väe võim ja abi

Umbes 6000 aasta eest hakati siinmail arvama, et inimeses paikneb eriline vägi, tänu millele oskab inimene läbi elu minna. Selles tähenduses on „vägi“ uurali keelekihistusse kuuluv sõna. Meie folklooris on tavaks uskuda, et väe eest tuleb hoolitseda ja väe suurus mõjutab otseselt inimese heaolu. Väge võib mõista jõuna, energiana, mis avaldub kord ühtviisi, kord teistviisi, ja on erinev paikades, olendites, asjades. Kui vägi keha hülgab, siis inimene sureb.

Väge saab edasi anda nii halva kui ka hea sõnaga. Halb sõna neab ja hea sõna abil antakse edasi energiat. Vägi teeb laulust loitsu ja võib viia teisele teadvustasandile.

Ka otsavaatamise läbi on võimalik sündmuste käiku muuta. Usuti, et silmas on võimas vägi. Mõnel pool maapiirkondades kardetakse siiani kurja silma.

Meie harjumuspärases keelekasutuses on sees mõisted nagu vägimees, vägijook, vägisõna, vägisi, väetama, vägihein ja vägikaigas.

Vaimu muutuv tähendus

Vaim on palju uuem sõna. Umbes 4500 aasta eest tuli siinsesse keelde väljend inimese teise mina kohta. Usuti, et vaim võib kehast irduda ja ka iseseisvalt esineda. Uuemas rahvausundis on sõna vaim omandanud hoopis tähenduse “tont” või “kummitus”. Ka eestikeelses filosoofiaterminoloogias tugineb sõna “vaim” kasutamine põhiliselt saksakeelsele väljendile, ega ole välja kasvanud rahvakeelsetest tähendustest.

Vaimu asukohta on seostatud südame ja pulsi tuksumisega. Uku Masing seostas vaimu ka seksuaalsusega, sest ka see on seotud tuksumisega.

Meie igapäevaelus on kasutusel sellised väljendid nagu vaimuvaene, vaimuinimene, vaimuvabadus, vaimuvälgatus, vaimusünnitis, vaimusilmas nägema, vaimujõud, vaimustav ja vaim tuli peale.

Hinge asisus ja emotsioonid

Veelgi hilisemast ajast on pärit väljend „hing“. Selle sõna ajalugu hinnatakse 3000 aasta pikkuseks. Hing on oma tähenduselt seotud hingamisega. Arvatavasti on selle sõna taust seotud tähelepanekuga, et viimase hingetõmbega lõppeb ka elu. On usutud, et surma hetkel hing lahkub kehast ning võib-olla jätkab oma iseseisvat eksistentsi.

Kohalikus maailmapildis on hingel tugev seos emotsioonidega. Emotsioone seostati südamega. On arvatud, et hinge koht oligi südames. Tänapäevases kõnepruugis on väljendid „kogu hingest“ ja „kogu südamest“ kattuvad. Mõlemat väljendit kasutades armastavad inimesed käega näidata rinna peale. Võimalik, et ka see lihtne liigutus on mälestus kunagistest tavadest.

Hing oli eestlaste jaoks pigem midagi asist. Kui me ei soovi millegi eest vastutada, siis ütleme, et ei taha seda (pattu) oma hinge peale võtta. Vahest seostati hinge ka inimese endaga. Inimesteta toa kohta ütleme tänapäevalgi, et toas pole hingegi.

Algselt peeti hinge inimese füüsiliseks osaks. Hinge sai nii kaotada kui ka enesele hankida. Hinge sai jaotada, kui selleks vajadus oli.

Usuti, et hing on kõige taiplikum, kõige ärksam osa inimesest. Uskumuste kohaselt on hingel võime kõike kõige paremini tähele panna. Kui inimese hing on segaduses, siis ei mõista inimene üldse midagi. Kui inimese hingele ei anta asu, siis ei saa ka inimene kuskil rahu.

Hinge ja vaimu paarissuhe on soome keeles arenenud nii kaugele, et seal kutsutakse abielunaist sõnaga „vaimo“. Kuna mees ja naine moodustasid terviku, siis vaimu asumine mehe teises pooles oleks päris usutav.

Loodusrahvaste uskumuste järgi on mõnel inimesel rohkem hingejõudu kui teistel. Ravitsejatel, teadjatel ja tarkadel on hingejõud ja võimed erakordselt suured. Selline eripära võimaldab neil korrastada sisemist energeetikat ja aidata ka teisi. Teadja suudab navigeerida tavalise meile omase ja ka vaimumaailma vahel.

Hing on meie keelekasutuses samuti esindatud. Tasub mõelda selliste väljendite peale nagu hingetu, tulihingeline, hingeõhk, ihust ja hingest, hingetõmbeaeg, hinge haavav, hingele armas, hingehinda maksma, lahkunud hing, hingepiin, viimane hingetõmme, hinge närima, hingekosutus ja hingevaakuv.

Tänapäev ja kõnekeele mälu

Tänapäeval elavad inimesed suuresti modernse elukorralduse järgi ja enamasti ei mõelda enda kultuurilise tausta peale. Tegelikult on ürgsest ühiskonnast lähtunud traditsioonid tänapäeva inimese juured. Ilma selleta poleks ka vundamenti, millele luua kaasaegsed arusaamad.

Aastatuhandete eest alguse saanud müütiliste kujutelmade põimumine igapäevaeluga kestab siiani meie kõnepruugis. Eneselegi teadmata aitame me edasi kanda meie rahvuslikku eripära. Me kanname iga päev oma juuri enesega kaasas.

Vaata lisaks: http://www.bioneer.ee/eluviis/vaimsus/article_id-711

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s