Suurkorporatsioonide mäng biokütustega laseb vaestel üle maailma nälgida


Tarbijad arenenud ja rikastes riikides märkavad muutuseid toiduaineteturul külastades toidupoode. Ka Eesti on maailma mõistes rikas riik. Tõenäoliselt on iga Eesti elanik kirunud järjest kerkivaid hindasid. Samas maailma vaesemates riikides tähendab toiduainete hinna tõus nälga ja surma.

Ülikiire toidu kallinemine on päästnud valla rahutused mitmel pool maailmas. Näiteks Mehhikos, Indoneesias, Jeemenis, Filipiinidel, Kambodžas, Marokos, Senegalis, Usbekistanis, Guineas, Mauritaanias, Kamerunis, Bangladeshis, Peruus, Haitil, Boliivias ja Elevandiluurannikul on nälg väga aktuaalne päevateema. Need riigid on sõltuvad eksportkaubast ja on hinnakõikumistest väga haavatavad.

Nisu nappus Peruus on sedavõrd terav, et sõjavägi kasutab leiva tegemiseks kohaliku päritolu kartulijahu. Pakistanis valvavad sõjaväelased nisu vedavaid veoautosid. Tais peavad riisifarmerid öösiti oma põlde varaste eest kaitsma.

Paljude inimeste jaoks maailma vaesemates piirkondades tähendab hinnatõus seda, et toidu ostmiseks ei jätku vahendeid. Sageli ei piisa endast parima andmisest ja nii saabubki nälg.

Haiti ja mullakoogid

Global Researchi ajakirjanik Stephen Lendman väitis oma hiljutises globaalse nälja teemalises artiklis, et Haiti äärmuslik toidukriis on pannud nälgivad inimesed sööma mudakäkke. Pica-koogid nagu neid kutsutakse, on tehtud kollasest kuivatanud mullast, mis on toodud maa keskosa platoolt. Koogid on mõeldud nendele, kes seda endale lubada saavad. Need ei ole tasuta.

Inimesed agulites segavad omavahel mulla, soola ja köögiviljad ning söövad selliseid käkke olukordades, kus muud võtta pole. Inimestel, kes mullakäkki söövad on mulla eripärane maitse väga pikalt suus. Maitsest palju halvem on mullakoogi mõju tervisele. See põhjustab soolehädasid, nakkuseid, parasiite ja isegi surma.

Ka mullakookide hinnad on kerkinud. Nad maksavad küll vähem kui toit, aga paljud Haiti elanikud ei saa neidki endale lubada. 80% riigi elanikest on vaesunud. 2/3 töötavast elanikkonnast teeb vaid juhutöid. Riigi ametlik miinimumpalk on 1,8$ (Eesti rahas umbes 18 krooni) päevas, aga Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) väidab, et üle poole (55%) töötavates elanikest teenib vaid 0,44$ päevas (Eesti rahas umbes 4 krooni 40 senti).

Milline on Haiti vaese inimese igapäevaelu? Elatakse suurperedena õhukestes plekist majades, kus puudub vesi ja on vaid harvadel juhtudel olemas elekter. Elutingimused sellistes karpmajades on kohutavad. Majades on palju kärbseid, puudub igasugune hügieen, haigused on tavalised ja jäätmed vedelevad igal pool ümber maja. Lapsed on sellistes peredes alati näljased.

Toidukriis ajas Haiti elanikud hiljuti tänavatele. Protestijad hakkasid mitmel pool ka laamendama – süüdati poode, lõhuti autosid, purustati aknaid jne.

Rahutused on Haiti puhul tavaline muster. Seal segunevad viha ebaõigluse, rahutuste mahasurumise ja ÜRO vastu. Viimane kaitseb siin oma privileege, mitte ei aita tagada rahu.

Haiti president on olnud ebaefektiivne alates 2006. aasta veebruarist, kui ta tagasi valiti. Oma hiljutises tele-esinemises rõhutas riigipea, et protestid ei aita toidu hindasid alandada, vaid hoopis peletavad riigist eemale võimalikud investorid. Enamik kohalikest vaestest teab, et investorite olemasolu ei muuda nende reaalses elus tõenäoliselt midagi. Tegelikult teab seda ka president.

Pärast nädalat suuri proteste, saabus rahunemine. Haiti peaminister Jacques Edouard Alexis ei usu, et olukorrale on olemas kiire lahendus. Ta süüdistab „globaalseid mõjusid“ ja on veendunud, et kui üsna pea midagi ette ei võeta, siis algavad protestiaktsioonid uuesti.

Maailmapank planeerib 10 miljonit dollarit abi riigile, kus nälgivaid elanikke on ligi 8 miljonit.

Hindade järsk kerkimine ja tänapäevane poliitika muudavad toidu paljudele liiga kalliks luksuseks. Protestid tekivad, kui inimestel ei ole enam muud väljundit.

Vaesus rikastes riikides

Olukord on nii tõsine, et protestiaktsioonid võivad lüüa lõkkele kus iganes. Ka rikkad lääneriigid nagu USA ei ole protestidele immuunsed. Vaesus maailma rikkaimates riikides on kasvamas ja organisatsioonid nagu Center for Economic Policy Research (CEPR) ja Economic Policy Institute (EPI) kinnitavad seda. Järjest enam suureneb lõhe vaeste ja rikaste elanike vahel. 37% USA elanikest teenib nii vähe, et olukorda võib nimetada vaesuseks.

Probleemiks on ka statistikaga mängimine. Näiteks on reaalne töötuse hulk alati suurem, kui ametlik statistika seda näitab. Kui kõik tööta inimesed USA-s ennast arvele võtaksid, siis oleks töötuse määr 5,1% asemel 13%. Samasugune erinevus on ilmekalt näha ka inflatsiooni küsimustes. Kui arvestada inflatsiooni jaekaubanduse hindade põhjal, siis see oleks 4% asemel 12% aastas.

Vaesuse kasvu kindlaks sümptomiks on järsk hindade tõus. USA viimaste aastate suurim toiduainete hinnatõus oli 2007.aastal. Munade hinnad kerkisid 25%, piimatoodete hinnad tõusid 17% ja leib, riis ning pastatooted kallinesid 12%.

USA olukorras peetakse vastutavaks nii dollari nõrkust, suurt biokütuste osatähtsuse tõusu kui ka üüratut eluskarjale mineva toidu hulka (43% viljast). Selline olukord toidab järjest kasvavat kriisi.

Nälja põhjused

Looduse kapriisid on ettearvamatud

Nälja kõige sagedasem looduslik põhjus on põud. Lisaks põuale põhjustavad nälga ka üleujutused, rohutirtsuparved ja külmad. Viimasel ajal on kõneainet tekitanud saagikahjustused Kagu-Aasias, Austraalia viimase 10 aasta tugevaim põud, Bangladeshi üleujutused ja Hiina külm talv.

Majandusliku heaolu kasv suurendab nõudlust

Toidu hind on tõusnud ka sellepärast, et inimeste majanduslik heaolu on kasvanud ja nad söövad rohkem. Toidukriis söögikoguste kasvu tõttu on reaalne Hiinas ja Indias, aga mitte kõikides kriisi piirkondades. Hiinas ja Indias on hakatud rohkem tarbima ka liha ja kana, mis muudab nõudluse teravilja järgi tohutuks.

Vaesed riigid on haavatavamad

Toidu hinnatõus mõjutab enim inimesi vaesemates riikides, sest nemad kulutavad suurema osa oma sissetulekust toidule. Lääneriikide rikas elanikkond kulutab maksimaalselt 10% toidule. Hiinas kulub toidule keskmiselt 30% tulust. Aasias ja Aafrikas ning vaeses Ladina-Ameerikas kulub toidule 60-80% sissetulekust.

Nafta hindade tõus mõjub toidu hindadele

Hindasid mõjutavad ka nafta- ja transpordihindade tõus.

Mängimine hindadega võimendab hinnatõusu

Riisisaagi hinnad on kerkinud ligi poole võrra. Kuna, aga kardetakse toidunappust, siis mõned suurimad riisieksportijad (Tai, Vietnam, India, Kambodža) on riigist välja veetavaid riisi koguseid vähendanud. Riis on oluline toit vähemalt poolele maailma elanikkonnast. Teiste teraviljade tootjad teevad samamoodi. Mida vähem eksporditakse, seda kõrgemale tõusevad hinnad.

Rahvusvahelised abiorganisatsioonid on rahahädas

ÜRO Toitlustus- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) raporteeris, et toiduainete hinnad tõusid keskmiselt 40%. Teravilja hinnad eraldi tõusid 42% ja piimatoodete hinnad kerkisid koguni 80%.

Hinnatõus mõjutab ka selliseid abiorganisatsioone nagu toiduabiga tegelev ÜRO World Food Program. Tänu tõusvatele toidu- ja transpordihindadele saatis organisatsioon selle aasta 20.märtsil abipalve oma sponsoritele. Nimelt on vaja täita 500 miljoni dollari suurune eelarvetühimik, et organisatsioon saaks oma eesmärke täita.

Hinnatõus vähendab abiorganisatsioonide võimet aidata ja suurendab abivajajate hulka. Tänapäeva näljal on uus nägu. Toitu on, aga pole raha selle ostmiseks. Olukord, mis enne kannatas oodata, on nüüd meeleheitlik.

Biokütusemängud on ohtlikud loodusele ja toiduvarudele

Biokütustes nähti alles hiljuti lahendust maailma ohustavale energeetikakriisile. Idee kasutada orgaanilisi ühendeid kütusena on vana. Seda ideed on mõtetes mõlgutatud juba esimeste autode ajast saati.

Biokütused on koondav termin kütuse kohta, mida saadakse taastuvatest orgaanilistest koostisosadest. Bioetanool asendab bensiini ja biodiisel asendab sama tüüpi petrokeemislist diiselkütust.

Bioetanooli saadakse suhkrurikastest taimedest nagu nisu ja suhkruroog. Teine võimalus etanooli saamiseks on toota seda tselluloosist. Enamus autosid suudab sõita bensiiniga, millele on lisatud 10% biokütust. Mõned uuemad autod suudavad sõita puhta bioetanooliga.

Biodiislit saadakse taimsetest õlidest nagu rapsiõli, sojaõli, palmiõli või loomsetest rasvadest. Biodiisli kasutamiseks ei pea mootorit ümber ehitama hakkama.

2007.aastal rõhutas USA president Georg Bush, et on oluline vähendada USA naftapõhiste kütuste tarbivust järgneva 10 aasta jooksul 20%. See tähendab, et aastal 2017 on vaja toota vähemalt 35 miljonit barrelit biokütust, mis peaks vähendama USA sõltuvust välismaisest naftast.

Biokütused omavad mitmeid negatiivseid mõjusid. Nende tootmine hävitab vihmametsasid ja kulutab veereserve. Kasvuhoonegaaside emissioon atmosfääri hoopis suureneb tänu biokütustele. Oluline on arvestada, et monokultuursed alad seovad palju vähem CO2 kui vihmamets. Seetõttu on metsa hävitamine põllunduse eesmärgil otsene atmosfääriõhu rikkumine. Samuti väheneks metsaraie käigus bioloogiline mitmekesisus.

Agrokütused ei ole puhtad ja rohelised. Nad kutsuvad esile palju suurema CO2 emissiooni, kui nad ära hoida suudavad. See hävitab mõttetult palju metsa riikides nagu Brasiilia. Brasiilias väheneb vihmamets kiirusega 325000 hektarit aastas.

Võib juhtuda, et aastaks 2020 hävitatakse palmiõli istanduste tõttu (biodiisel ja kosmeetikatööstus) maailma liigirohkeim troopiline mets Indoneesias.

Biokütuste tootmine tõstab hindasid. Agrokütused ei ole toimiv lahendus kütuseprobleemile. Ka GMO kasutamine biokütuste tootmise tõhustamiseks kätkeb mitmeid ohte.

Biokütused on nagu troojahobused, mis lasevad Monsato laadsetel gigantkorporatsioonidel hõivata nii kütuse kui ka toiduainete turu.

Tegelik võim on suurfirmade käes

Nobeli rahupreemia laureaadil Henry Kissingeril oli juba 1970.aastatel tänapäeval aktuaalsete sündmuste kohta palju öelda. „Saa enda kontrolli alla nafta ja sa kontrollid rahvaid. Kontrolli toitu ja sa kontrollid inimesi. Liida neile kahele militaarne jõud ja sa kontrollid kõike,“ on Kissinger öelnud.

Biokütustega mängimise tõttu kerkivad hinnad plahvatuslikult ja suured biotehnoloogia gigandid Monsanto, DuPont, Dow Agrisciences, Syngenta ja Bayer CropScience AG kasutavad olukorda ära. Lugu on täpselt selline nagu Kissinger ennustas. Nende suurfirmade panus GMO edendamisse ainult suurendab probleemi.

Tänapäeva läänemaailm liigub sinnapoole, et suured toidu- ja kütusekorporatsioonid kontrollivad elanike tervist ja heaolu. GMO kasutamine võib ohustada inimeste tervist. Kuna toit läheb kütusemängudega järjest kallimaks, siis võib juhtuda, et toidu kättesaadavuse nimel alandatakse tervisenõudeid. Sedasi pannakse ohtu miljonid vaesed, kes kas nälgivad surnuks või surevad ebakvaliteetse toidu tõttu.

Lugu ilmus ka http://www.bioneer.ee/bioneer/maailm/article_id-296

2 responses to “Suurkorporatsioonide mäng biokütustega laseb vaestel üle maailma nälgida

  1. See artikkel (http://www.postimees.ee/030508/esileht/siseuudised/327894.php) asetab meid mõnes mõttes Mehhiko, Jeemeni jt mainitud riikidega ühele pulgale. Seda muidugi juhul kui Eesti tahab imporditud toidust sõltuma jääda.
    Huvitav oleks tegelikult teada, kui suure osa oma palgast kulutavad eestlased üldiselt toidule. Mulle tundub küll, et umbes sama palju kui hiinlased..

  2. Pingback: Paanika kroonika III « Punase Hanrahani Teine Tulemine

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s