Kuidas vanasti leiba tehti?


Bettani küsis mu käest, et äkki oskan soovitada mõnda head raamatut Eesti kultuuri kohta. Lihtsaim viis on uurida Eesti Rahva Muuseumi kodulehte. Seal on päris vahva ülevaade eestlaste tavadest. Jäin lugema leivateo juttu ja mõtlesin, et see sobiks minu blogisse ka. Seekord siis kopeeritud artikkel. Originaali leiab SIIT.
____________________________________________________________
RUKKILEIB

Varasemal ajal tunti odrajahust leivatooteid (käkid, karaskid, kakud), hapendatud rukkileib sai tuntuks arvatavasti alles 2. aastatuhande esimestel sajanditel.

Algselt, kui taludes olid suured ahjud, tehti ümmargusi 5-6-kiloseid leibu, 19. sajandi lõpul võeti kasutusele uued ahjud ja leivad muutusid väiksemaks (3-4 kg) ning kujult ovaalseks. 1920.-1930. aastatel kaalusid suuremad taluleivad 4 kg ja väiksemad 2 kg. Nädalas oli 1-2 leivategu ja korraga tehti olenevalt pere suurusest varasemal ajal 8-15 leiba ja 19. sajandi lõpul 6-10 leiba. Viljapuuduse korral lisati leivale aganaid, kuivatatud sõnajalgu, noori ohakaid, kaseurbi jm taimi.

Leivategu

Johannes Pääsuke on pildistanud leivategu Muhus 20. sajandi alguses

Leivategu on suur kunst, mis vajab kogemusi nii leivavilja valimisel ja taignateol kui õige küpsetuskuumuse tagamisel leivaahjus. Vanasti valmistati leiba lehtpuust õõnestatud piklikus leivakünas. Saaremaal, Muhus ja Läänemaal nimetati küna levalöime, Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaal mõhk, setudel ruih, Sangastes ka ruhe, Häädemeestes leivamold. Leivaküna oli umbes 1,5-2,5 m pikk ja selle suurus sõltus sellest, kui palju leiba tuli teo ajal teha. 19. sajandi lõpust tehti leiba ümmarguses leivaastjas. Leivanõu peal hoiti kaant ja paljudes peredes ka selle tarvis kootud riiet. Leivanõud ei pestud, peenema leiva tegemisel kaabiti nõu puhtaks. Leivanõud hoiti kuivas kohas, et see hallitama ei läheks.

Leibade silumine enne ahjupanekut leivaastjale asetatud leivalabidal

Kui ahi oli küdenud, tõmmati puust roobiga söed ahjust välja ahjusuu ees olevasse leesse, koldesse ehk tuhkahauda, seejärel pühiti ahjupõrand ahjuluuaga puhtaks. Mandril kasutati kasest, Saaremaal ja Muhus kadakast, Pöidel ka hanepajust, kuuse- ja männiokstest ahjuluudasid, talvel kasutati kõikjal ahju puhastamiseks vihtasid. Enne leibade ahju panekut vajutati neisse mitmesuguseid märke, sh maagilisi (rist, viiskand, peremärk).

Õige leivaahju kuumus peaks olema kogu küpsemise aja ühtlaselt 250 kraadi. Vanasti kontrolliti ahju kuumust näiteks visates jahu ahjupõrandale – kui see kõrbes, oli ahi veel liiga tuline. Leivad pandi ahju puidust leivalabidaga ja need küpsesid seal umbes 2-3 tundi. Leivateo ajal pandi tihti ahjusuu ette küpsema ka katsekakk – paistekakk, mis oli väiksem. Kui leivad ahju läksid, tehti rusikasuurune taignamuna ja lasti vette, kui see vee peale kerkis, oli paras aeg ahjust leivad välja võtta. Kui leivad ahjust välja võeti, niisutati neid veega, rannas kalasoolveega.

Odraleib

1 l vett või piima
25 g pärmi
2 kg odrajahu
soola, suhkrut

Pärm, sool ja suhkur segada sooja piimaga, lisada jahu. Sõtkuda tainas, lasta kerkida. Vormida leivad, lasta ahjupannil kerkida, määrida piimaga ja küpsetada.

Lihtjahust rukkileib

Leiva tegemiseks segati ühe pange (u 10 toopi) toasooja vee hulka umbes pool vajaminevast jahukogusest ja leivajuuretis ning jäeti rätiku või linaga kaetult sooja kohta hapnema. Leivajuuretis oli eelmisest leivateost leivanõu külge jäänud ja sealt kaabitud tainas, mis murendati kas tervenisti uue seade hulka või leotati seda ja uude seadesse lisati ainult leovesi. Järgmisel päeval sõtkuti (Lõuna-Eestis kasteti) teine pool jahust hulka ning lisati köömneid ja veidi soola. Sagedasti sõtkuti leiva sisse ka kartulid – jahu jätkuks. Tainast pidi kiiresti sõtkuma, et leib paremini ahjus kerkiks. Tainas oli valmis siis, kui see oli sile ega jäänud näppude külge kinni. Nüüd jäeti tainas jälle rätiku alla seisma, köeti ahi ja küpsetati leivad valmis.

Tavaliselt pandi toobi vee kohta 4-5 naela jahu, puuda jahu peale 7-8 toopi vett.

5 l sooja vett
6-7 kg rukkilihtjahu (kroovjahu)
1 spl soola
100 g haput juuretist
2 spl köömneid

Rõõsk

Leivajuuretis või tambitud kartulid pandi hapnema. Valmistati kastetud nisujahuga tainas. Kartuleid lisati juurde, et pehmem oleks. Valmistati õhukesed rattad, määriti hapupiimaga ja küpsetati leivaahjus. Sai ruttu valmis ja oli hea.

Tehti ka nii: nisujahu ja piim pandi pärmiga kerkima. Valmistati vedel tainas, mida jahuse kulbiga tõsteti rõõsa labidale. Lusikaga määriti hapupiima ja tehti näpujäljed peale.

Magushapu peenleib

Magushaput peenleib tehti vanasti suurte pühade ajaks ning pulmadeks ja matusteks. See püsis kauem värske ja oli ka parema maitsega. Lõuna-Eestis kutsuti magushaput leiba imatõdu leib. Sangastest on lõbus teade, mis kinnitab, et see tainas maitses hea:

“Immatedu leevä aigu enne pruukimist leotades kausin, s.o. leib enne immatedes, sis leotadu juur manu. Kui hommugu immatedes, sis perast lõunet juur manu. Lõige viiga leiva aigu pannas õkva hapnema juuretusega. Küländ tue ette, et kass ol juuretuse arä söönü” (EA 35: 587).

Kasutatakse rukkipüülijahu ja veidi suuremas koguses, kui lihtsa leiva puhul. Magushapu leiva puhul puistatakse rukkijahu keeva vette (poolvedel tainas) ja jahtunult lisatakse juuretis, raputatakse peale jahu ja jäetakse 2-3 päevaks hapnema, kord päevas läbi kloppides. Mõnel pool peenleiva sisse juuretist ei lisatudki. Teise või kolmanda päeva õhtul sõtkuti ülejäänud jahu ja segati juurde soovitud lisandid. Ülejäänud toiming on sama kui tavalise leiva puhul, üksnes leiba küpsetatakse kauem, st 2-3 tundi kuumas ahjus.

Meekakud

200 g mett
2 klaasi vett
1 kg rukkijahu

Segada tainas, lasta seista ja vormida siis väikesed kakud. Küpsetada ahjus. Süüa koos piimaga.

3 responses to “Kuidas vanasti leiba tehti?

  1. Kuidas sa ise leiba teed? Kas juuretis on Sul enda tehtud või kuskilt saadud? Mis tooteid Sa leivajahust ja saiajahust küpsetad? Kui tihti küpsetad ning kuidas sa vana leiba uue tegemisel ära kasutad?

  2. Kuna ma ei ole kodune ja käin tööl, siis enamasti teen leiba kiirel viisil. Kirjeldasin ühte võimalust siin. Enamasti ma kaneeli ei lisa. Tulemuseks on lapikleib või tume kook (kuidas keegi soovib).
    https://lapsuliblikas.wordpress.com/2007/12/25/joululeib-ja-noude-pesemine/

  3. Juuretise kohta:
    “Juuretise valmistamiseks kasutatakse harilikku keefiri, petti või õunamahla. Võta 5 dl vedelikku ning lisa sinna hulka 3-4 viilu tavalist rukkileiba. Võimaluse korral kasuta 100% rukkijahu sisaldusega leiba, siis on õnnestumine kindlam. Juuretis peaks hapnema soojas ruumis (25-27 °C juures), kausi võib katta toidukilega. Sellisel juhul arenevad leiva valmimiseks vajalikud mikroobid ning tainasegu muutub happeliseks.”
    Link: http://www.toidutare.ee/aabits.php?id=408

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s