Armastus, jõulud ja perekond


Käisime maal mamma juures terve perega ära. Oli lõõgastav ja hea tunne, kui neli põlvkonda ühe katuse alla kogunes. Mamma on 85-aastane ja ta elab üksi majas, kus ta elada ei tahaks. Saatuse sunnil elab ta väikeses alevis oma mitte väga ammu surnud poja ja tolle surnud elukaaslase majas.

Rõõm tuleb tema silmadesse peaaegu alati, kui me talle külla lähme. Nii ka seekord. Mamma on minu minu emale ema ja minule vanaema. Kui mu onu poleks traagiliselt hukkunud, elaks mamma endiselt oma külamajakeses. Kahjuks ei saaks mamma tolles majakeses üksi hakkama, sest ta ei jõuaks kilomeetreid käia, et poest süüa tuua. Meie elame linnas. Mamma ei koliks iial linna. Vanadekodu ei ole aksepteeritav valik. Õnneks mõistab mamma ise ka, et alevis poe, arsti, sidejaoskonna, bussipeatuse ja rongijaama lähedal on endal lihtsam.

Sõime maal hapukapsast, verivorste ja kollaseid-kollaseid oma põllu kartuleid. Mu pojal läks kõht nii kiiresti tühjaks, et ta oli esimesena laua taga. Oli naljakas ja armas vaadata, kuidas kolmeaastane endale toitu sisse mugib. 🙂

Rasmus on üks kallistaja ja musitaja laps. “Ma armastan sind nii-nii väga…” on meie peres üsna igapäevane vanemate ja lapse vaheline lause. Rasmus kallistas ja musitas maal mammat ka. Mamma poetas isegi paar pisarat. Minu vanaema on minule ka ainus vanavanem, kes mul reaalselt olemas on olnud. Ta on väga kallis!

Jagasime maal kinke. Viisime kinke ka vanaema hetkel haigele õele. Helistasime vanaema vennale ja tema naisele. Saatsin sõbrannale Kreekasse sõnumi ja mõtisklesin. Vihm sabistas aknale. Täiuslikest jõuludest oli puudu vaid lumi. Neli põlvkonda sama katuse all ja mitte ühtegi riidu (kui Rassu lõunauinaku kisa välja arvata). Ideaalne, rahulik, kodune. Ma tulin raske südamega linna. Hing ihkas maale tagasi.

Enne maale minemist külastasime onu hauda ja tegime selle korda. Rääkisme Rasmusega onu õnnetusest ja matustest. Rääkisime haua kaevamisest ja suremisest. Rääkisime üldiselt kõikidest nendest surnutest seal surnuaial. Vastasin kõigile küsimustele nii otse, kui oskasin. Seletasin, et mõni inimene sureb, kui ta on vana. Mõni inimene sureb, kui ta on haige. Mõni inimene sureb, kui juhtub õnnetus. Ma pole kunagi lapse eest onu surma varjanud, ega rääkinud talle ka kaheaastaselt ilustatud juttu igavesest unest vms.

Teist korda külastasime surnuaeda, kui maalt tulime. Siis käisime onunaise haual. Tal pole hoolivaid sugulasi ja meie oleme peamised haua hooldajad. Rasmus küsis surnuaeda jõudes, et kas me lähme jälle surnumaale. Üllatusin. Vastasin, et see on surnuaed ja et inimesed, kes ära on surnud, on mulla all. Siin suurte puude all on väga ilus. Surnud inimesed ei käi, ei hinga, ei räägi, ei mängi. Meie käime haudasid korda tegemas, sest me tahame neid inimesi mäletada. Rasmus võttis selle surnuaiajutu kokku ühe lausega: “Teeme hauad korda ja siis on onul ja tädil jõulupäeval ilus olla suurte puude all.”

Selline kummaline jutt tuli.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s