Jõulud ja nullis pangaarve


Ja käes nad ongi… vabad päevad. Jõulupuhkus. Mina vist ei armasta jõule. Tegelikult ei ole mul jõulude, kui sündmuse vastu midagi, aga mulle ei meeldi see osturalli ja kohustuslik kinkide vahetamine. Tulin eile töölt nagu jõuluvana. Kingikott oli üüratu. Homme hakkame maal kinke vahetama. Vaatasin terve päeva inimesi, kes ostsid sajakrooniseid, kahesajakrooniseid, kolmesajakrooniseid, viiesajakrooniseid kingitusi igale pereliikmele… Ohjah, vägisi tuli peale ärevus, et mina nii kallist kinki küll teha ei jõua.

Mul on sellel aastal vaja teha 12 korralikku kinki. Meeletu! Käisin pühade eel ühe reklaamifirma jõulumüügil. Seal olid kõik asjad ülisoodsad. Paarisajakroonised näidisriideesemed olid kõik 10.- kuni 30.- peale alla hinnatud. Sain emale ja isale, vanaema õele, elukaaslasele mittu komplekti väga ilusaid, korralikke firmariideid. Riided olid tavalisest puuvillast kahjuks, aga tunnistan, et see kuu poleks ma suutnud kõigile ökoriideid soetada. Üritasin natukenegi oma süütunnet leevendada ja valisin vähemalt korralikult õmmeldud, loodetavasti vastupidavad riided. Pole kõige õigem lohutus, aga inimesed, kes kinki saavad ostaksid nagunii tavalist puuvilla. Mhh… tean, et saajad on kingiga rahul, aga ma ise ei ole. Kas sellist enesekriitikat otsisingi?

Kui oleksin riideesemed ostmata jätnud, oleksin olnud püstihädas, mida oma rahaliste võimaluste juures kingikotti panna. Sõbranna küsis mu käest, et miks ma siis ei jätnud hambaarsti juures detsembris käimata ja ei söönud säästupoodide tavalist toitu. Siis poleks ju rahakriisi tekkinud. Ma ei ole veel oma muutuva elukorralduse rahavoogudega harjunud. Ökotoit võtab rohkem raha, aga kui poleks jõule olnud, siis oleksin kuu lõpuni normaalses rahalises seisus olnud. Nüüd pean vist 27.detsembril tööjuures avanssi küsima.

Kingi iseendale oleksin võinud hoopis uue kuu alguses osta. Üldises kingirallis sain minagi ostunakkuse ja soetasin endale viimastel päevadel kolm asja. Ostsin 2008.aasta kalendermärkmiku, Epp Petrone raamatu “Roheliseks kasvamine” ja Leo Hickmani raamatu “Paljaks kooritud”. Tundub, et Leo Hickman kirjeldab oma raamatus samasugust eksperimenti nagu mina oma elus korraldan, aga tema teeb seda Londonis. Esmapilgul paistab, et SB-s on ökoeluviise linnainimesena kergem harrastada. Epp Petrone raamatut olen ma jõudnud vaid sirvida ja lõiguhaaval lugeda.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s