Jõulud ja nullis pangaarve


Ja käes nad ongi… vabad päevad. Jõulupuhkus. Mina vist ei armasta jõule. Tegelikult ei ole mul jõulude, kui sündmuse vastu midagi, aga mulle ei meeldi see osturalli ja kohustuslik kinkide vahetamine. Tulin eile töölt nagu jõuluvana. Kingikott oli üüratu. Homme hakkame maal kinke vahetama. Vaatasin terve päeva inimesi, kes ostsid sajakrooniseid, kahesajakrooniseid, kolmesajakrooniseid, viiesajakrooniseid kingitusi igale pereliikmele… Ohjah, vägisi tuli peale ärevus, et mina nii kallist kinki küll teha ei jõua.

Mul on sellel aastal vaja teha 12 korralikku kinki. Meeletu! Käisin pühade eel ühe reklaamifirma jõulumüügil. Seal olid kõik asjad ülisoodsad. Paarisajakroonised näidisriideesemed olid kõik 10.- kuni 30.- peale alla hinnatud. Sain emale ja isale, vanaema õele, elukaaslasele mittu komplekti väga ilusaid, korralikke firmariideid. Riided olid tavalisest puuvillast kahjuks, aga tunnistan, et see kuu poleks ma suutnud kõigile ökoriideid soetada. Üritasin natukenegi oma süütunnet leevendada ja valisin vähemalt korralikult õmmeldud, loodetavasti vastupidavad riided. Pole kõige õigem lohutus, aga inimesed, kes kinki saavad ostaksid nagunii tavalist puuvilla. Mhh… tean, et saajad on kingiga rahul, aga ma ise ei ole. Kas sellist enesekriitikat otsisingi?

Kui oleksin riideesemed ostmata jätnud, oleksin olnud püstihädas, mida oma rahaliste võimaluste juures kingikotti panna. Sõbranna küsis mu käest, et miks ma siis ei jätnud hambaarsti juures detsembris käimata ja ei söönud säästupoodide tavalist toitu. Siis poleks ju rahakriisi tekkinud. Ma ei ole veel oma muutuva elukorralduse rahavoogudega harjunud. Ökotoit võtab rohkem raha, aga kui poleks jõule olnud, siis oleksin kuu lõpuni normaalses rahalises seisus olnud. Nüüd pean vist 27.detsembril tööjuures avanssi küsima.

Kingi iseendale oleksin võinud hoopis uue kuu alguses osta. Üldises kingirallis sain minagi ostunakkuse ja soetasin endale viimastel päevadel kolm asja. Ostsin 2008.aasta kalendermärkmiku, Epp Petrone raamatu “Roheliseks kasvamine” ja Leo Hickmani raamatu “Paljaks kooritud”. Tundub, et Leo Hickman kirjeldab oma raamatus samasugust eksperimenti nagu mina oma elus korraldan, aga tema teeb seda Londonis. Esmapilgul paistab, et SB-s on ökoeluviise linnainimesena kergem harrastada. Epp Petrone raamatut olen ma jõudnud vaid sirvida ja lõiguhaaval lugeda.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s