Monthly Archives: detsember 2007

Ja möödas ta ongi

Kaunist aastavahetust kõigile!

Advertisements

Sõbranna juurde külla ja porgandikuklid


Täna suhtlesin lõuna ajal oma väga hea sõbrannaga msn-s ja ta kutsus mind õhtul väikesele olengule. Olin rõõmus, sest mulle meeldib temaga koos olla. Küsisin, mida ma kaasa võtan ja leppisime kokku, et teen kukleid. Hea võimalus harjutada.

Pidasin maha väikese mõttepausi, vaatasin kappi ja otsustasin prooviks teha porgandikukleid päevalilleseemnetega. Meenutasin veidi kiireid taignaretsepte. Ainus, mis kohe meenus oli karaskiretsept. Aga kas karaskiretsept sobib kuklitele? Karaski jaoks oli iseenesest kõik olemas.
Otsustasin teha proovi.

Kasutatud toiduained:

  • 1,5 tassi odrajahu (Eesti Mahe mahejahu – Loodusperes poest)
  • 1 tass täistera nisujahu (Eesti Mahe mahejahu – Looduspere poest)
  • 1,5 tassi veidi seisnud ökojogurtit (Esko talu maitsestamata ökojogurt – pood Maa)
  • 2 supilusikat porgandijahu (Taarapõllu köögiviljajahu – Looduspere pood)
  • sulatatud taluvõi 2 supilusikat (Saaremaa piim – pole ökotoode, aga vähemalt kodumaine)
  • päevalilleseemned 2 supilusikat (Pural mahepäevalilleseemned – Looduspere pood)
  • 2 kanamuna taigna sisse ja 1 muna peale määrimiseks (Kikerikii vabapidamismunad – pood Maa Kaubamajas)
  • 1/2 teelusikat soola (tavaline jäme meresool Grossi poest)
  • 1 teelusikas suhkrut (Destination rafineerimata täisroosuhkur – Looduspere pood)
  • 1/2 teelusikat soodat (tavaline sooda Grossi poest)

Valmistamine:

  • Segasin jahud kokku ja tuulutasin eelnevalt jahu. Selleks pritsisin jahu veega ja lasin paar tundi seista. Kuna tuju oli vastav, siis lugesin alteadlikult jahule peale salmikese: “Kerki, kerki saiakene… Küpse, küpse leivakene… Täida kõhtu põllukuld…” Pärast oli endal kummaliselt tore tunne.
  • Leotasin veega seemneid ja köögiviljajahu umbes 20 minutit.
  • Kui jahu oli ära tuuldunud, siis lisasin leotatud seemned, jogurti ja leotatud köögiviljajahu. Segasin korralikult läbi ja jätsin 10 minutiks seisma.
  • Lisasin klopitud munad koos maitseainetega ja ning lasin veel veidi seista.
  • Lisasin lõpuks sooda ja segasin veel põhjalikult läbi.
  • Vormisin kuklid, määrisin need pealt munaga, lisasin kaunistuseks päevalilleseemneid ja panin ahju 180C juurde küpsema. Kuklid küpsesid umbes 30 mintit.
Tulemus:
Küpsemise ajal täitus tuba porgandipiruka lõhnaga. Kuklid kerkisid korralikult. Kui mul oleks kodus olnud veidike ka saiajahu, siis oleksid kuklid veidi pehmemad tulnud. Süüa sobis.

Nii võib minust veel kokk saada :)))

Olin 19 aastat vana, kui armusin meeletult-meeletult kenasse noormehesse. Tahtsin talle väga meeldida. Kahjuks mõnes osas see mul ei õnnestunud. Mäletan, et kord istusid mu väga hea sõbranna ja too noormees minu köögis laua taga ja arutasid minu valitud ülikooli eriala üle. Keskkonnateadused… Noormees ise õppis ka keskkonnateaduseid ühes teises pealinna koolis. Järsku hakati arutama, et mina olen ka osa keskkonnast – nimelt ökokatastroof köögis. Ma ei solvunud, aga tegin midagi hoopis hullemat. Ma lõin käega. Ma ei olnud eriti osav kokk, aga pärast teiste lõõpivat kommentaari loobusin proovimast. Mis ma ikka küpsetan ja keedan, kui nagunii on teised minust osavamad. Olin aastaid nn vegeteerivas seisundis ja tegin kodus süüa nii vähe kui võimalik.

Miks ma süüa teha ei osanud? Olin superhea koka tütar. Mul polnud vaja ise süüa teha. Oskasin kokata tavapäraselt, aga minu toidud on alati olnud teistsugused kui minu emal.

Alles nüüd aastaid hiljem olen hakanud taas süüa tegema. Sain ise emaks ja järsku oli vaja süüa teha. Kohe mitte kuidagi ei õnnestunud söögitegemisest kõrvale hoida, kui peres kasvas allergikust laps. Talle ei saanud poolfabrikaate anda.

Viimeasel ajal on mu toidud õnnestuma hakanud. Teen oma “ehkupeale” retsepte ja toidud on maitsvad. Eile õhtul pärast täistera odrakaraski küpsetamist oli mul tunne, et minust võib veel kokk saada :)).

Inimeste keskkonnateadlikusega on samamoodi. Kui mina tekitan vähem prügi ja söön mahetoitu, mida see üldse muudab. Kõik teised söövad ju nagunii GMO-toitu, tarbivad plastikut ja on ka õnnelikud. Suurlinnas kiirusatavate inimeste keskel elades on raske hoomata üksiku inimese mõju. Vähemalt mu laps kasvab üles teadmistega, et kartulipüree tehakse kartulist, porgandil on magus maitse ja leiba küpsetatakse ahjus.

Üle pika aja kontoris

Pärast pikki pühi ja poes abiks käimist olen täna taas kontoris tööl. Vaatasin kontoris paberisäästmise pilguga ringi. Õnneks olen tööl ökofirmas ja me kasutame printeris trükkimiseks pleegitamata ja ümbertöödeldud A-4 paberit. Meil on iga laua juures ka hunnik pabereid, mida saab teiselt poolt kasutada. Kontori nurgas seisab pappkast, kuhu me viskame vanad ajakirjad, ajalehed ning paberi, mida enam kasutada ei saa. Kõlab täitsa eeskujulikult.

Juhuslikult sattus pilk ka prügikastidele. Mhhh, enamikes prügikastides oli pool kastitäit paberit. Harjumuse jõud on suur. On oluliselt lihtsam visata märkmepaber prügikasti, kui kõndida toa teise otsa ja visata see paberikasti. Pool prügikastitäit märkmepabereid poole nädalaga…

Korra käis peast läbi mõte, et töö juurde tuleks soetada väike valge tahvel. Kirjutad mõtte üles ja kui pole enam vaja, siis kustutad. Samas tekkis küsimus, et kas tahvli ja markerite nn ökoloogiline jalajälg ikka tasub ära (metalli tootmine, plastiku tootmine, tahvli värvimine, kohale toomine…). Äkki on tõhusam ennast lihtsalt veidi talitseda ja visata prügi sinna kuhu vaja. Kas tahvli ostmine on paberisodi ennetamine või uue sodi tekitamine… Esialgu otsustasin jääda sodipaberite ja enesekontrolli juurde.

Väikesed nipid veel…

Eile proovisin läbi oma kodumasinad.

Neist saan ööseks probleemideta välja lülitada/seinast välja tõmmata teleka, rösteri, kohvimasina, veekeetja ja arvuti. Muusikakeskuse saab panna ooterežiimilt nn magama. Päris välja ei saa seda seinast tõmmata, muidu masin “unustab” kõik jaamad ära. Pesumasina olen alati pärast pesu seinast välja tõmmanud. Nii soovitati juba juhendis. Elektriahju kella ei oska mina välja lülitada. Samuti ei näi olevat võimalik välja lülitada duši temperatuurimõõdikut. Modemit ei saa välja lülitada, sest muidu ei toimi ka telefon.

Väike energiasääst seegi 🙂

Minu ja nende elu…

Epp Petrone võrdles oma raamatus “Roheliseks kasvamine” eluviiside muutumist kapist välja tulemisega. Ja õige ta on. Võttis päris kaua aega, kui julgesin kõva häälega oma perele öelda, et nüüdsest plaanin nii elada. Minu vanemad reageerisid olukorrale üsna hästi.

Eile õhtul tabas mind tagasilöök. Olin küünlad põlema pannud ja jõululeiva valmis küpsetanud, kui lapse isa saabus. Ta viskas oma jope toanurka ja teatas, et olen jõulude suhtes kõik valesti teinud ja maal käies oleksin pidanud üle pika aja puhkamise asemel majapidamist kraamima ja ainult suhtlema kõigiga. Maale kaasa võtud raamat oli tema jaoks minu pattude tipp.

Mõtlesin, et äkki tõesti kõiki solvas, et ma maal mõnda aega raamatut lugesin. Hommikul suhtlesin vanematega ja palusin vabandust, kui minu käitumine neid solvas. Ema oli üllatunud. Ta ei saanud alguses üldse aru, millest jutt käib. Siis ütles, et temal minu vastu pretensioone pole. Helistasin ka vanaemale. Ajasime tükk aega telefonis juttu.

Eile tuli jutuks ka minu katse elada kokkuhoidlikumalt ja ümbrust säästvamalt. Kahjuks inimene, kellelt tahaksin saada oma ettevõtmises tuge, andis mulle vaid mõista, et tema ei usu, et ma kaalu korda saan ja et mahedalt kasvatatud toit on mõttetu raiskamine. Tema meelest on kaaluprobleemide juures toidul väike roll. Kui käiksin temaga koos hommikuti jooksmas (üksi ta seda ei tee), siis oleksin sale nagu modell.

Pean tunnistam, et vihastasin. Seda kindlamalt ma oma projekti läbi viin. Esimesed kasud on juba sees. Olen saavutanud -2kg. Pole suur kaaluerinevus, aga algus seegi.

Meenutusi möödunud aastast

Vaatasin oma arvutist terve hommiku fotosid ja videosid. Teguderohke aasta on mööda saanud. Rasmusele endale meeldis kõige enam just see lühike videoklipp.

YmWPlFePQk