Täna taas meenutasin kooliaegset huumorit. Vaatasin bussipeatustes alati vanemaid prouasid, kes hädavaevu kepi abil käia suutsid. Tegin mõttes sageli panuseid, kes neist esimesena vaba istekohani JOOKSEB. Üsna tihti tabasin märki.

Täna jalutasin kohe päris pikalt ja muudkui imestasin. Valgusfooridega tihedad ristmikud on täis inimesi, kes ei tunne värvi, teevad sörkjooksu või suisa spurdivad üle tänava. Eriti imestan nende eakamate inimeste ja titemammade üle, kes foorivärve oluliseks ei pea. Ok, vanemad inimesed vastutavad ise, kui auto alla jäävad, aga lapsega emmed on topelt hoolimatud. On naiivne eeldada, et kaheaastane ei jäta meelde. Seleta siis hiljem, et punase tulega üle tee joosta on rumal tegu. Vanemlik eeskuju on nakkav.

Lõpuks jõudsin Mustamäe Prisma lähedale valgusfoori taha ja minu ees kiirustas üle tänava suitsetav rase naine. See oli minu liig! Sellel hetkel lülitasin ennast liikluse ja laste teemalt välja. Pärast väsitavat tööpäeva keeldus mu aju aru saamast, miks inimene ennast ja oma last sedavõrd kehvasti kohtleb.