Milline on Tallinn külalise pilgu läbi?

Kunagi korraldas president Lennart Meri pressikonverentsi Tallinna Lennujaama vetsus, et näidata ajakirjanikele  Tallinnat külaliste pilgu läbi. Tänu sellele üritusele said paljud Eesti inimesed teada, et rokased ja koledad käimlad jätavad riigist halva mulje. Nüüd võiks president Toomas Hendrik Ilves korraldada uue sarnase ürituse – sedakorda Tallinnas Balti jaamas.

Olin täna sunnitud külastama Balti jaama tasulist WC-d ja olukord hämmastas mind. Esiteks maksis vetsuskäik 5 krooni  (olen enamasti 2-3-krooniste tasudega kohti külastanud), aga selle raha eest sain külastada koristamata, haisvat ja remonti vajavat ruumi, milles narkomaanide hirmus põles sinine valgus.

Esiteks on 5 krooni raha, mille eest saab üks inimene ise süüa tehes säästu ajal vajadusel korra söönuks. Sellise summa eest eeldaks, et vähemalt verised tampoonid saab koristaja põrandalt kokku pühitud. Aga ei!

Ok, tampoonidest ja kasutatud vetsupaberist saab mööda astuda, aga täiskakatud ja pissitud prill-laud on lihtsalt jube.

Eeldasin, et äkki olen sattunud mingi rõveda rokkaja naisterahva järel vetsu külastama, aga kui kabiinist väljusin ja teise ruumi piilusin, oli seal üsna sarnane olukord.

Seega, milline mulje jääb Tallinnast külalisele, kes tuleb või läheb rongiga ja juhtumisi vetsu külastab? Igal juhul mitte tulevase kultuuripealinna vääriline! Mis kultuurist me räägime, kui isegi lihtsamat koristamist pole.

Öeldakse, et kus näed viga laita, seal tule ja aita… Väljusin vetsust ja küsisin teenindajalt, et kas ta saaks saata  koristaja naiste vetsu. Et vets on üsna räpane. Mulle vastati, et kas ma näen kuskil mõnda koristajat. Seejärel luges teenindaja rahulikult lehte edasi.

Laste kaklusklubi

Eile oli kummaline päev.

Televiisorist tuli mingi dokumentaalfilm vanematest, kes oma lapsi tai poksi trenni panevad. Ma olen üsna külma närviga, aga seda filmi ma lõpuni ei suutnudki vaadata.

Näiteks ühe pisipiiga isa mainis, et tütrel on motivatsioonipuudus, sest ta nutab enne võitlusareenile minekut. Kaamera samal ajal näitas last, kes oli paanikas ja kartis. Olin šokis, ausõna.

Teises lõigus seletas lapsevanem, et jalaga teise lapse pihta löömine on tavaline ja see teeb lapse isiksusena tugevamaks.

Kolmandas lõigus karjus üks ema poksiareeni kõrval, mismoodi tema põnn teist last peksma peaks!

Ja kõige tipuks on võistlus suunatud täiskasvanud publikule!

Kui see ei ole laste ahistamine ja ärakasutamine nii vaimselt kui ka füüsiliselt, siis mina ei tea, mis see on.

Viru Keskuses tutvustatakse kliimamuutuste tagajärgi

Viru Keskuse teisel korrusel on avatud Taani saatkonna poolt kokku pandud rändnäitus “Kliimamuutused – globaalne ja isiklik väljakutse”. Näitus on kõigile tasuta ning jääb avatuks 18. detsembrini.

Näitus tutvustab 7. detsembril Kopenhaagenis alanud ÜRO Kliimamuutuste Konverentsi COP15, kus kohtuvad maailma suurriikide juhid, et jõuda kokkuleppele Kyoto Protokolli järellepingu osas kliimamuutustega võitlemiseks. Viru Keskuses välja pandud näituselt „Kliimamuutused – globaalne ja isiklik väljakutse“ leiab suurel hulgal kasulikku informatsiooni kliimamuutuste olulisemate küsimuste, ÜRO kliimakonventsiooni ning taastuvenergia ja energiasäästu võimalustest. Olulist infot jagatakse näitusel ka selle kohta, kuidas saab igaüks oma tarbimisharjumusi muutes olukorda leevendada. Näiteid on toodud nii Taani kui ka Eesti praktikast.

Viru Keskuse turundusjuhi Taivi Koitla sõnul on kliimamuutuste tagajärjel tekkinud probleemid väga laiaulatuslikud, meil kõigil tuleks käituda energiasäästlikumalt ja keskkonnasõbralikumalt. „Kliimamuutuste teema on praegu päevakorras rohkem riikide ja poliitikute tasandil, üksikindiviidid probleemi mastaapsust niivõrd ei tunnetagi, kuigi see puudutab meist igaühte,“ sõnas Taivi Koitla. Näituse eksponeerimisega soovib Viru Keskus päevakorralise teema inimestele lähemale tuua.

Viru Keskus on Tallinna enimkülastatav kaubanduskeskus, mis koondab üle 100 kaupluse ja teeninduskoha. Keskuses paikneb lisaks moe – ning tarbekaupadele Baltikumi suurim raamatukauplus ja ilupiirkond ning trendikas spordiklubi. Keskust külastab päevas keskmiselt 30 000 inimest ning see on kujunenud oluliseks kohtumis-, meelelahutus – ning kultuurisündmuste toimumispaigaks.

Lisainformatsioon näituse kohta: www.denmark.ee/energia

Mina olen ookean

Arvan, et iga naine, kes on kunagi last soovinud ja seejärel ka lapse saanud, mäletab seda tunnet, mis emaks saamine endaga kaasa tõi, vähemalt esimese lapse puhul. Seda ülevat emotsiooni, et kõhu sees areneb uus elu, on  väga raske sõnadesse panna.

teostumas tohutu kiirusega, oli vähemalt minu jaoks sedavõrd võimas, et paljas mõte uurida raseduse pahupooli, tundus lapseootuse alguses võimatu missioonina. Ma olen ülikoolis õppinud ökoloogiat ja bioloogiat, aga ikkagi oma lapse kohta ma eelistasin lugeda pigem häid asju. Ma eelistasin olla õnnis ignorant. Just seetõttu mind Sandra Steingraberi raamat “Mina olen ookean” esimese hooga hämmastaski.

Mulle meeldib elus otsida häid ja halbu seoseid, aga lapse saamine ja rasedus, olid minu jaoks nagu pühad lehmad. Siiski, ma ei arva, et  see nii olema peab. Minus ei olnud sel eluhetkel lihtsalt piisavalt uurivat vaimu ja võib-olla ka julgust, et küsida küsimusi, mida on tegelikult õige küsida. Oma sisemas ma tahtsin ise ka teada, mis tekitab lootel väärarenguid? Kas ja kui palju platsenta kaitseb last? Kui ohutud on apteegiravimid? Ja palju muudki! Nüüd aastaid pärast lapseootust sain kätte mitmed vastused, mida oleksin tahtnud teada juba enne rasedaks jäämist.

Ent see raamat ei ole ainult ohtudest. See eelkõige inforikas lugu ühe tegusa ja targa naise elust, ühe pere elust, ühe lapse elust. Mul tekkis mitu korda tunne, et samastasin ennast peategelasega ja justkui astusin loo sisse, kuigi minu ja tema lugu on väga erinevad, aga raseduse detailne kirjeldamine tõi endaga kaasa piisavalt “ununenud”, kuid siiski uskumatult tuttavaid emotsioone. Ja teisega samastumine lubas vaadata isiklikke teemasid läbi teise inimese ehk ohutust kaugusest.

Mäletan üht sellist ahhaa-efekti seoses lõiguga, kus Sandra Steingraber kirjeldab rasedat naist, kes himustab tuunikala: “Ja mida peab siis tegema rase naine, kes tuunikala süüa himustab? Veel ei tea keegi, kui vähene elavhõbeda kogus loote aju kashjustada võib.” Järgnes jutt elavhõbedast, mis oli piisavalt kainestav, aga mitte paanikat tekitav. Just sellisest mitte paanikat tekitavast infost tundsin omal ajal puudust. Väga tundin puudust!

Kui ma ise lapseootel naisena mõningase elavhõbeda hirmuga 2004. aastal silmistsi seisin, olid mu infohankimise valikuteks kas välismaised saidid, Perekooli-tüüpi foorumid või info naistearstilt. Lõpuks leidsin oma vastused võõrkeelseid materjale lugedes, sest omakeelseid lihtsalt polnud ja arst ei osanud vastata.

Ent rasedusaegsetest juttudest on veelgi olulisem mu meelest info, mida autor jagab rinnapiimast ja imetamisest, sest Eestis levib tihtipeale foorumites arvamus, et rinnapiim on “ainus puhas” toit maailmas. Paraku on rinnapiimaga sama lugu nagu ka platsenta poolse kaitsega – see pole imetabane. Seejuures jagub autoril veel usku nii lapsesaamisse kui ka imetamisse.

Sandra Steingraberi raamat “Mina olen ookean” on väärt lugemine igale inimesele, sest me kõik oleme kas kellegi vanemad, kellegi lapsed, kellegi õed või vennad. See raamat on ka suurepärane õpik keskkonnast, sest meie enda käitumise tagajärgi on näidatud “inimliku mätta” otsast ja see muudab teema kergemini mõistetavaks.

Vaata raamatu kohta lisa: www.petroneprint.ee; Ninataga blogist

Avaldasin selle arvustuse ka Bioneeris.

Kaitstud: Kliimasoojenemise pooldajad versus vastased

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kas teie lõikate köögivilju “nürida” noaga?

“Pole midagi tüütumat, kui lõigata köögivilju nürida noaga!” kostus taas televiisorist. Iga kord, kui see  vigase keelekasutusega telereklaam eetrisse läheb, tahaks mõne reklaamitegija lahti lasta ja kanalit vahetada.

Kui ettevõttel on nii palju raha, et lasta reklaamil pidevalt teleekraanil joosta, siis ei tohiks ka ühekordne keeletoimetaja abi liiga kallis olla.

Ma tean, et eksimine keelereeglite vastu on inimlik. Ma teen vigu aeg-ajalt isegi. Ent ma ei usu, et reklaami eetrisse laskvates telekanalites  pole tööl ainsatki keeleoskajat. Televisioon tähendab meeskonda ja enamasti üsna nutikat meeskonda.

TOP SHOP teleturu tootjad eeldavad seevastu (vähemalt mind on nad nii ennast tundma pannud), et ekraani taga on üsna rumal tarbija, aga ma ei mõista, miks telekanalid sellise “meie tarbijal on raha, aga ta on loll” sildistamisega kaasa lähevad. Selline kliendi alavääristamine rikub ka reklaami näitava kanali mainet. Võiks ju öelda, et tehke oma reklaam natuke ringi, siis näiteme seda hea meelega.

Kunagi jooksis teleturus reklaam, kus Chuck Norris rääkis “uudsest” treenimise viisist, mida ta oli juba 18 aastat kasutanud. Olin tollal tudeng ja ei möödunud ainsatki tudengite üritust, kus Norrist poleks pilgatud. Paistab, et sama on juhtumas “nürida noa” reklaamiga. Kõik teavad reklaami, aga ma pole kuulnud, et keelgi oleks toodet ostnud. Miks? Sest neil on häbi seda teha!

Ahjaa, pesukäsna ma ka noaga ei lõika. Sellest reklaami osast pole ma kunagi aru saanud

__________________________

Viide keelenõu lehele: http://www.eki.ee

Tädi Fantaasia elab meie juures :)

“Emme ma tahan röövlikoobast!”, “Emme ma tahan olla superman!”, “Emme, ma olen nii kiire, et ma päästan su ära kui tuld purskav draakon tuleb!”, “Emme teeme nii, et ma olen see hea ja ilus lind Pöial-Liisi muinasjutust!”, “Emme, ma võitsin täna kolm kolvikarikat!”, “Emme, kui ma meheks saan, siis ma abiellun printsessiga!” jne.

Elu võib ju raske olla, aga kui poeg iga päev elu muinasjutuks muudab, siis on tegelikult on päris vahva olla.

Täna näiteks ehitasime valget koobast diivanist, taburettidest, patjadest ja tekkidest. Nüüd magab kangelane iluund ja mind määrati valvama, kui röövlite laev peaks kohale ujuma või lendama.

Tänapäeva gladiaatorid

Vaatasin eile Viasat Exploreri pealt (ma loodan, et ma kanaliga ei eksi) filmi USA vanglast, kus hoitakse ka eluaegse karistusega vange. Tavaliselt ma ei ole surmanuhtluste poolt, aga elu, mida need vangid selles meeskonna meelest “hästi” valvatud vanglas elasid, oli surmanuhtluse kõrval ikka väga karm karistus.

USA propageerib ennast kui demokraatlikku ja edukat suurriiki, kellel on õigus öelda, mida teised demokraatia nimel tegema peavad, aga see, mis toimus seal kinnipidamisasutuses, oli kõike muud kui demokraatliku riigi uhkuse sümbol. See oli sõjariik väikesel territooriumil, kus vangivalvurid olid väga kõrvalise rolliga.

Statistika, mis filmist kõrva jäi:

• 40% vangidest saab vägistatud;
• pussitamised on igapäevased;
• ainuke viis vangil ellu jääda on liituda mõni jõuguga;
• jõuguga liitumise tavatingimus on tellimusmõrv;
• iga tapmine toob kaasa 9 kuud kartsa  jne…

Alguses ma arvasin, et tegemist on ajakirjandusliku liialdamisega, aga siis hakkas kaamerasse rääkima kõrge vanglaametnik, kes kõike seda rahumeeli kinnitas. Igat värvi, igat usku ja ernevate eelistustega vangid lastakse jalutama samale suurele platsile, kus on igal gängil oma territoorium. Paarisaja vangi kohta on ühe käe näppude jagu valvureid. Mõni ime, et vägivald lokkab!

Miks vangide olukord mind morjendab? Aga sellepärast, et film näitas edukalt, kui mannetu on riik ohjeldamises. Ainus, mida tehakse, on kuritegeliku käitumise soodustamine. Oletagem, et mõni vend satub vanglasse teo eest, mida ta kahetseb. Aga tal ei ole võimalustki ennast parandada. Ta seatakse olukorda, kus ta on sunnitud vägivaldne olema. Pärast sellist vanglat pole lootustki, et sellest isikust saab ühiskonnale natukenegi kasulik kodanik.

Selle asemel, et teha vanglas muudatusi – näiteks lastes platsile korraga vähem inimesi, paigutades platsi sissepääsu juurde metallidetektoriga läbipääsu vms, lastakse inimestel mängida gladiaatorite mängu. Valvurid vaatavad ülevalt kuulikindlate klaaside tagant, kuidas jõugud üksteist sandistavad ja tapavad.

Võib ju öelda, et paras pedofiilidele ja tapjatele, aga isegi siin pole asi nii üks-ühene. Pedofiilid on vanglavägivalla riskigrupp ja neid hoitakse eraldi turvatsoonis.

Lisaks sellele, et vägivallale õhutamine muudab vanglast vabanevad vangid vägivaldsemaks – minu meelest ei ole võimalik sellisest asutusest ilma eluaegse vaimse traumata väljuda – lisaks sellele traumeerib nähtu kindlasti ka valvureid. Ja mida rohkem on vanglasse tagasi sattuvaid kinnipeetuid, seda enam on vaja vangivalvureid. See on suletud ring.

Pole vist vaja küsida, miks on USA vangide arvukuselt esikohal kogu maailmas.

Fakte USA vanglatest:

• Kokku on USA vanglates rohkem kui 2,3 miljonit inimest, mis teeb 750 vangi 100 000 elaniku kohta. Kasvav kurjategijate hulk läheb riigile aga järjest kallimaks maksma.
• Vangidele kulutatakse kogu riigis 6 korda enam raha kui näiteks hariduse parandamisele.
• Kui igast kolmekümnest valgest istub vanglas üks mees vanuses 20-34 eluaastat, siis mustade hulgas on olukord sootuks teine – vanglas istub koguni üks mees üheksast.
• Niisuguste näitajatega on USA esikohal vangide arvu poolest kogu maailmas - Hiinas istub trellide taga 1,5 miljonit inimest, Venemaal aga “kõigest” 890 000 inimest.

Faktide allikas: Pew keskuse raport – faktid on kogunud SLÕL

Kosmodiski reklaamide imetabane maailm

Ma pole kunagi Kosmodiski kandnud ja seetõttu ei tea, kas see toimib või ei. Aga oma postituses ma ei plaanigi seekord Kosmodiski mõjus kahelda. Tegelikult häirivad mind hoopis reklaamide kaadrid kandjate igapäevaelust.

Õunu korjav naine, linde toitev naine, asju tõstev naine – kõiki neid tegelasi ühendab minu meelest üks ühine joon – nad kasutavad selga ja jalgu liigselt koormavaid kehaasendeid. Tehke ise katse! Võtke maast õun ja ärge kõverdage jalgu. Te tunnete pinget seljas ja jalgades. Kui teil on veenilaiendid, siis need võivad lausa haiget teha. Kui teil on haige selg, siis olete püstise asendi taastamisega valusas hädas. Kui teil on ülekaal, siis vajub kõht suure lisaraskusena rippu jne.

Mõlemad mured oleksid väiksemad, kui teha samu liigutusi jalgu põlvedest kõverdades või põlve (põlvi) maha pannes. See on elementaarne asi, mida vanasti õpetati isegi kodunduse tunnis tüdrukutele: “Kui pesed vaid lappi kasutades põrandat, siis tee seda kükakil, mitte sirgete jalgadega.  Sa ju tahad, et sul oleksid kaua ilusad jalad!”

Aga miks ei räägi kuulsad Kosmodiski tohtrid sellistest pisiasjadest  oma patsientidele? Lihtne, sest teinekord aitab harjumuste muutmine enam, kui abivahend. Aga abivahend tähendab müügi eest saadud raha. Samas, kas poleks kavalam, kui reklaamide tegijad vähemalt üritaksid selliseid vigu ekraanil vältida. Ka siin on vastus lihtne. Reklaami sisu üle ei viitsi tarbijad enamasti juurelda. Me tahame sisemas uskuda, et teleturu “söö palju tahad -  meie masinaga saad teleka ees kõhnaks” lahendused toimivad ka päriselus.

Jõuluvana ole pai, too mulle suhkrusai!

Täna kirjutasime pojaga jõuluvanale kirja. Tulemus oli ootuspärane, aga mulle kui emale natuke kurvastav Multikad ja fännikaup “ruulivad” juba teist aastat. Jääaeg 3 ja Pikne McQueen panid nimekirja kinni. Soovitasin kirjutada ka kolmanda valiku (naiivses lootuses, et see on erinev), aga kuna poiss hakkas pakkuma ämblikmehi, batmanne, transformereid ja jumal teab keda veel, siis leppisin esimese duoga. Kui hakkasime kirja juba ümbrikkusse panema, meenus lapsele mingi pakugani nimeline imevidin ja nüüd kirjutabki 5-aastane põnn eelmist kirja vabatahtlikult ringi, et saaks ikka pakugani ka lisada.