Olin Twitteri fenomenist kuulnud, aga ise polnud kasutanud. Imestasin endamisi, et miks inimesed küll seda kasutavad. Aga ega enne ei tea, kui pole ise proovinud. Tulemuseks on, et see meeldib mulle.

Sõbrants mainis, et talle meeldib oma säutsatusi Facebooki jätta, aga mina avastasin, et Twitter sümpatiseerib mulle Facebookist enam. Miks? Ei teagi. Twitter on lihtne. See on vast suurim pluss. Tulemuseks on sünergia enda ja tuttavate mõttevälgatustest. Nagu oleksid msn-i lahti unustanud ja iga mööduja saadab mõne suvalise lause sinu poole teele. Üllatavalt lahe!

Nii ma siis hakkasingi säutsuma

Olin eile Tallinnast ära, väiksemas maakohas ning suhtlesin tuttavate ja sugulastega. Kuna sellesse ringkonda kuulub ka kohalik poliitik, siis sai poliitikateemasid samuti arutatud. Ent elu ei väsi üllatamast!

Pärast tõdemust, et minu ja tolle vähemtuntud poliitiku (või oleks õigem öelda poliitikuks pürgija) poliitilised arusaamad polegi väga erinevad, palus vestluskaaslane mul oma valda kuuks ajaks elanikuks registreeruda, et tema saaks valijahääle. “Mida? Ta ei mõtle seda ometi tõsiselt!” käis mul esimese hooga peast läbi. Paraku selgus, et ikka mõtleb küll. Keeldusin viisakalt.

Sellegipoolest jäi mind see palve vaevama. Poliitik ei tohiks olla nii meeleheitel, et sellise palve peale isegi mõelda. Aga olla nii meeleheitel, et sellist palvet esitada… Mhh?

Kui oma valla inimesed omavalitsusse pürgijat ei tunne või lihtsalt ei vali, siis tuleb mõelda, kuidas tõsta tuntust. Tänapäeva meedia pakub selleks rohkelt võimalusi. Ehk tasuks vallas midagi ära teha, et rahvas nägu ja nime heaga mäletaks.

Ma olen endiselt hämmeldunud. Või ongi see “kohalik” poliitika?

Urtzi kirjeldab oma blogis, kuidas ta ökoterroriste unes nägi . Järelikult hirm on ikka kuskil olemas.

Mina nägin aga ükskord unes, et sõitsin trolliga Kristiine Keskuse poolt Mustamäle ja järsku hakkasid venelaste pommituslennukid tulistama. Jooksin trollijuhi juurde, et kiirustage ruttu minema. Peame Kesklinnast võimalikult kaugele saama. Troll jõudis Mustamäe Rimini ja siis pommitati liinid katki. Sealt edasi läksin jooksuga, sest laps oli vaja aiast ära tuua. Võtsime esmatarbekaubad ja hakkasime lapsega maale minema, sest arvasime, et seal on ohutum. Teadsin, et rongid enam ei käinud. Siis ärkasin üles Umbes nädal aega oli paha tunne sees, sest uni ei tahtnud ununeda…

Emal oli sünnipäev. Mainisin sugulastele, et läksime lapse isaga lahku. Paraku ei olnud minu käitumine neile vist sobiv – ma tõesti ei nutnud patja ja leidsin, et elu on jätkamist väärt. Uudise peale otsustasid sugulased kiiresti lahkuda. Ent pole hullu. Elan mina mitte sugulased.

Et ema ka värskelt lahus on, olime veel topelt “imelikud”. Meil aga oli tore – jõime pisikese pokaalitäie magava mehe veini (mida aasta edasi, seda hullem kleeps see mulle tundub, aga siinkohal pole vahet) ja tähistasime vabadust. Tegime hiljuti emaga kokkuleppe, et ei lase üksteisel norutama jääda.

Elu on lill!

ZLEEHPII

Meil emaga on juba pikemat aega peas mõlkunud plaan jätta pealinn selja taha ja kolida ära.  Endale meeldivad Tartu, Kuressaare ja Viljandi. Emale meeldib ka Rakvere. Aga katsu Sa praegu kinnisvara müüa. Seega oleme pigem unistanud…

Oleme vaadanud erinevaid kortereid ja ka majasid ning kaalunud. Igal kohal  on omad vead ja head küljed. Viljandi oleks kena ja südamelähedane ning Tartusse saaks sealt ka vajadusel käia. Kuressaare on kenam, aga ka kaugem. Tartu tiba väiksem kui Tallinn ja tööd saaks seal kindlasti teha. Tööga oleks Tartus ehk lihtsamgi. Rakvere on ilus, aga mu süda ei kutsu sinna.

Samas Tartu puhul on mul mure, et kas ühest suurest linnast teise kolimine tasub ennast ära. Kas Tartu on ikka piisavalt lapsesõbralik paik? Tallinnas ongi see mure, et last õue lasta ei saa – joodikud, narkarid, süstlad ja autode meeletu hulk.

Viljandi oleks palju rahulikum, aga iga suurema ürituse jaoks pean bussi- või rongireisi ette võtma. Kuressaare on kena, aga need praamisõidud on pikad ja sõidu hind on meeletu.

Igal juhul tuleb otsus kahe aastaga ära teha, sest siis läheb poeg kooli.

Muidugi ei saa välistada, et saatusel on omad keerdkäigud.

Käisin sellel nädalal Maalehega reisil. Tutvusin mitme eduka kodumaise põllumehega. Järgmisel nädalal jätkame reisi. Ma olen küll mahepõllumajanduse, intensiivpõllunduse jms kohta lugenud üsna palju, aga ise kohapeal käia on ikka teine teema. Olen Maalehele tänulik, sest nimetatud reis on muutnud minu silmis kahe põllumajandusvormi piire palju hägusamaks.

Mittemahe põllumajandus võib teinekord olla üsna looma- ja keskkonnasõbralik. Samas sai mulle ka selgemaks, miks põllumehed saake ikkagi mürgitavad ja väetavad, ning kui keeruline on õiget keemiat valida.

Samuti olen hakanud mõistma, et põllumajandustoetused, mida olen pidanud üsna kopsakateks, on suurema ettevõtte käibe ja riskidega võrreldes tühised. Näiteks maksavad piimatootjad keskmiselt ühe krooni peale piimahinnale ja kogu toimetuleku lootus on tuleviku peal. Ja piimaraha oodatakse mitmekuuliste hilinemistega.

Sain kinnitust oma arvamusele, et põllumehe amet ei ole “rumala maaka” amet, vaid korralikke teadmisi eeldav elukutse. Olla suure põllumajandusettevõtte juht on sama keeruline – kui mitte keerulisem – kui olla näiteks kaubandusettevõtte juht.

Mind rõõmustas, et tänapäevastes eesrindlikes (mittemahedates) lautades on lehmad lahti, põrandal on pehmed matid, laudad on kõrged ja tuulutatud, lehmadel hoitakse arvuti ja robotite abil silma peal ning nende heaolule on mõeldud (nt sügamismasinad). Talunik ütles otse, et lehm annab head piimaandi, kui tal on hea olla.

Saime näha, kuidas hanekasvataja lasi hanedel põllu peal ringi joosta ning ruumi oli piisavalt. Samas sigalad on minu meelest ikkagi kole kitsad paigad, kus täiskasvanud nuumikud ringi keerama ei mahu.

Teravilja-, rapsi- ja hernepõllud, mida näidati olid kenad. Aga minu kurvastuseks kõik põllumehed mainisid taimekaitsemürke (pildil tühjade agrokemikaalide kottide hunnik). Õigem oleks öelda, et mõned neist olid lausa uhked oma väetise- ja mürgivalikute üle.

Kuna ma teadsin reisile minnes, et lähme vaatama nn mittemahedat põllundust, ei tulnud mulle väetiste ja mürkide jutt uudisena. Võtsin seda paratamatu kaasnähtusena. Lisaks teadmiste hankimisele kasutasin reisi pildistamiseks. Paraku lõppes minu põllu sees pildistamine mulle kehvasti. Ma sain tugeva allergia. Koju jõudes olid jalad paistes ja kuplasid täis. Mul tuli küll meelde, et põllumees rääkis meile mürgitamisest, aga ma ei oodanud, et see mulle sedasi mõjub. Nüüd olen targem – uuesti reisile minnes ma põllu sisse paljaste säästega ei roni.

Jordan Chandler, kes süüdistas 16 aastat tagasi popikuningat pedofiilias, tunnistas üles, et Jackson pole teda kunagi ahistanud, kirjutas Õhtuleht. Noormees väitis, et andis tunnistuse isa õhutusel. Pere teenis süüdistusega 22 miljonit. Kui see lugu tõsi on (mine Sa Õhtulehte tea ), tuleks Jordan ise selle eest vangi panna.

Ja põhjendus, et ta oli tollal laps, ei loe. Sest kui mitu aastat ta selle teadmisega täiskasvanu olnud on? Ok, ma saan aru, et isa ei lase lapsel tunnistada, aga hiljem? Rahahimu, puhas rahahimu… Ainus, mida ma ei taipa, on asjaolu, miks ta nüüd ta oma petturlust lahkelt tabloididel kuulutab…

Viimati oli külm veebruarikuu päev, kui ma blogisse sissekannet tegin. Pärast seda on elu olnud keeruline kui kodusõja missioon. Lahkuminek elukaaslasest oli õhus juba aastaid, aga sellel talvel tundsin, kuidas elu muutus päev-päevalt ja samm-sammult sarnasemaks õudusunenäoga.

On väga kummaline, et kui kaks enam-vähem normaalset inimest kokku saavad elus, pole kunagi teada, kas nende kooselu saab olema hea või mitte. Paraku meie kooselu tõi mõlemas osapooles välja halbu omadusi. Ka minus.

Ma sain teada, et rahulolematuna ma oskan olla vinguv. Ma olin solvununa nii õel, et endal oli ka paha kuulata. Samas sain teada, mis tunne on elukaaslast karta ja muretseda enda ja lapse turvalisuse pärast. Sain tunda, mis tunne on enda nimel olevast kodust hirmuga välja kolida ja kohvri otsas elada. Sain teada, et seadus on naise poolel vaid siis, kui mees peksab. Õnneks sain ma aru, et mul mitmeid väga-väga häid sõpru ja elu lahendab muresid omasoodu.

Nüüd on siis elukorraldus rahulikum. Isegi laps ütles, et kodus on nüüd hea ja vaikne olla.

Erinevalt viimastest kuudest tunnen, kuidas minusse tuleb elujõud tagasi. Ma olen elule uue võimaluse eest tänulik

Aidake tõsta eestimaalaste keskkonnateadlikkust! Palume Teilt umbes seitse minutit, et koguda keskkonnateadlikkuse edendamiseks tagasisidet. Nii saame muuta Bioneeri veelgi paremaks.  Kõikide vastajate vahel läheb loosi kolm ökopood Maa kinkekaarti väärtusega 500 krooni.

Küsitlus kestab 17. veebruarini. Auhinnad loosime välja 18.veebruaril.

Küsitluse leiate aadressilt: http://bioneer.ee/avaleht/kusitlus

Minu tänane õppetund: “Kui inimene sulle meeldib – kasvõi niisama lihtsalt inimesena – ei tähenda see, et sina meeldib temale ka.” Ma nüüd jälle targem .